:format(webp)/nginx/o/2017/06/15/6785821t1h7fc8.jpg)
Loe katkendit Kristel Halmani värskest raamatust «Minu Tšehhi».
Õhtu säravate ja teatraalsete Tšehhi transvestiitidega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/06/15/6785819t1h5580.jpg)
Järsku kõlavad esimesed valjud taustamuusika helid. Tunnen ära kaheksakümnendate algupoole Tšehhoslovakkia hiti «Sladké mámení» («Magus ahvatlus»), popidiiva Helena Vondráčková esituses. See kuldses eas daam on tšehhi popmuusika raudvara, igihaljas blond ja särava naeratusega peavoolu estraaditäht, kes juba sotsialismiajast, kuuekümnendatest saadik väsimatult kontsertidel tuuritab ja plaate välja annab. Nii nagu teine Tšehhi raudvara ja iidol Karel Gott.
Helena mahemagusa laulukese saatel ilmub kõrtsi tagaruumist rahva keskele pikkade blondide juustega sihvakas, head figuuri rõhutavas riietuses vale-Helena, kes oma tõetruude suu- ja käeliigutustega toob muige palgele kõigil koosolijail. Äratundmisrõõmus publik hakkab hoogsalt kaasa plaksutama ning esineja saadab vaatajaile sulneid pilke ja võrgutavaid puusanõkse. Vale-Helena on tegelikult tugevalt meigitud, plaatinablondi paruka ja sädelevate rõivaste alla peitunud noormees, millest saab aimu meheliku kehakuju järgi.
Peale avanumbrile järgnevaid ovatsioone asendub blondiin teise, brüneti «neiuga» ning esitusele tuleb järjekordne ammune Tšehhoslovakkia poplaul. Nii vahelduvad järgneva tunni jooksul kahe noormehe naiseks kehastumised, kord mahedamate, kord tümpsuvamate kohalike või välismaiste, valdavalt tšehhikeelsete kaverdatud lugude saatel.
Vaatlen esinejaid ja publikut kui teadlane haruldasi loomaliigi isendeid, üritades mõista nende omavahelist sümbioosi või kehakeemiat. Olen lõbusalt üllatunud, imestunud ja segaduses ühtekokku.
Ma ei saagi täpselt aru, kas rahvas võtab sedalaadi üritust siiralt kui kvaliteetset meelelahutust või on mõni ka skeptilisemalt meelestatud, et «no mis sealt nüüd tuleb». Kontrast väliselt säravate transvestiitide ja ümbritseva interjööri kodukootuse vahel on suur. Igatahes Lucie paistab samamoodi nagu paljud pealtvaatajad toimuvale rõõmsalt kaasa elavat ja ütleb tunnustavalt: «Päris hästi teevad järele ju!»
Jah, tuleb tunnistada, et väline külg ja tantsuliigutused on esinejatel tõesti lihvitud ja kohati viimase vindi peale keeratud. Nad on teatraalsed, kohati meelega koomilised ja ülepakutud, suhtlevad edevalt pealtvaatajatega, ja see haarab publiku hästi kaasa.
Kui ametlik osa läbi saab, muutub esinemiskoht tantsuplatsiks. Ikka nendesamade tuntud poplugude saatel. Rahvas suundub lõbusas meeleolus tantsupõrandale ja mõne aja möödudes lisandub ka kaks nõtkelt ja vabalt liikuvat noormeest, kelle näojoontest ja olekust tunnen ära äsjased esinejad. Ühega neist asub pikemaks ajaks tantsima keegi keskealine, teksaülikonda riietatud vuntsiline meeskodanik. Selle üle pole aga just kõige rõõmsam keegi naisterahvas, nähtavasti teksastes tantsulõvi kaaslanna, kes mehele pahasel ilmel selja tagant läheneb. Paari vahel tekib hetkeks tõsisem sõnavahetus, mille järel naine viuhti! ümber pöörab ja vihaselt kõrtsist minekut teeb. Mees jääb veidi segaduses olles siiski tantsupõrandale edasi. Armukadedus ja peretüli ühe veidra ürituse ja sellest tekkinud ootamatute emotsioonide tagajärjel? Nähtud stseen on ühel ajal nii kurb kui ka naljakas.