Raamatusoovitus. Sõja hind – anonüümne naistevastane vägivald, mis ei tunne piire

FOTO: Alaine Polcz "Naine rindel"

Sõdade kõige nähtamatumad kannatajad on läbi aegade olnud naised. Kuigi miljonid mehed on kuulirahe all kaotanud elu, on tihtipeale ära unustatud naised, kes meestevaheliste arveteklaarimise teele jäid. 

Äsja jõudu koguva #MeToo liikumise valguses on paslik tulla tagasi n-ö vägivalla juurte juurde. Mis seda käivitab, elus hoiab ja toidab? Ungari kirjaniku Alaine Polczi autobiograafiline teos «Naine rindel: peatükk minu elust» just nende küsimustega tegelebki.

Unistused ja tegelikkus

Naistevastane vägivald algab rohujuuretasandil peategelase elus väga noorelt. Sõjakeerises 19-aastaselt mehele läinud noorele naisele pahvatab valus reaalsus vastu nägu juba esimesel pulmaööl, pärast mida tal mitu päeva raske kõndida on. Süütus ja kogenematus on alles nii habras, et armunud ja helesinisesse unistusse uskuv lapseohtu Alaine ei suuda seda isegi vägivallana mõista. Järgnevad leheküljed jälgivadki peategelase sõjakoleduste eest põgenemise teekonda, mis aga paradoksaalsel moel viib teda kujuteldamatutele koledustele aina lähemale.

Patriarhaalne 1940-ndate ühiskond peab igati mõistlikuks, et abiellunud naine tööle ega veel vähem ülikooli ei kipu, vaid piirdub allaheitliku koduperenaise rolliga. Sõda ja kaos oli niigi maskuliinses ühiskonnas veel üks hea ettekääne naisi nurka suruda. Seega algab vägivalla esimene aste juba väga kodu lähedalt – veel kaugel tõelistest sõjakoledustest.

Ennast ohverdav armastus

Teoses mängib olulist rolli ka alkohol, sest just selle küüsi peategelase abikaasa järk-järgult langeb. Masohhistlikul ja äraspidisel kombel üritab ka noor naine mehe viinakuradiga võidelda. Nimelt, et mehe tähelepanu tõmmata, hakkab ta ise jooma ja mitte lihtsalt napsutama, vaid mehega võistlema. «Kui ta jõi, ükskõik kui vähe, jõin end kohe meelemärkusetuks.» (Polcz 2017: 17). Nii kummaline, kui see ka ei tundu, kandis naise eneseohverdus vilja ja mees lõpuks lõpetas.

Peale alkoholi, naise seksuaalsust ekspluateeriva toore seksi ja emotsionaalse ükskõiksuse ilmneb üsna pea, et värske abielumees on peategelast nakatanud ka suguhaigusega. See oli tol ajal midagi, mille eest täiesti meelevaldselt kandis moraalset vastutust naine, sest nii lihtsalt oli ja punkt.

Piirideta anonüümne vägivald

Vägistamisstseenid kirjandusteostes on üsna harvad, kuid selles teoses on need kirjeldatud külmalt, kalkuleeritult ja ilma liigsete emotsioonideta. Oli sõda, nälg, rasked ajad ning vägistamine kui akt sai anonüümseks sõjakoleduste manifestatsiooniks. Peategelane kirjeldab küll, kuidas kümned vene sõdurid temast jõuga üle käisid, kuid kuna tegu oli nii loomaliku ja ebainimliku väärkohtlemisega, siis peategelane reflekteerib seda järgnevalt: «Sellel polnud midagi pistmist millegagi /--/ see oli lihtsalt vägivald.» (Polcz 2017: 110). Teose lõpupoole, kus vägistamissüüdistustega mehed ritta pannakse ja antakse võimalus ühele neist kuul pähe lasta, ei näe Alaine sellel mõtet. Ja tõesti, sellisel valul ja vägivallal ei ole ühte autorit. See on nimetu sõjast ja üldisest vägivallast sündinud kurjus, mida on isegi raske identifitseerida.

Sõja lõpul raskelt haigestunud noor Alaine kirjeldab, kuidas palavikudeliiriumis oli ta sunnitud üleelatule tagasi vaatama ja möönab, et ta ei olegi seda kellegagi jaganud. Kõige traagilisem ehk oligi see, et sellised asjad jäidki saladuseks ja sellest ei räägitud kellelegi. On üsna kujuteldamatu mõelda, mis tunne võib olla päevast päeva sellise traumaga üksi olla. Loodetavasti on need ajad möödas, kus naistevastane vägivald oli teisejärguline, muu elu tähtsusetu ning teadvustamata kõrvalprodukt.

Alaine Polcz «Naine rindel», tõlkinud Reet Klettenberg, 2017. Kirjastus Koobakene.

Tagasi üles