Katrin Pauts: hoi, naiskirjanik, kas mehele oled juba saanud? Aga kui palju sa kaalud?

Katrin Pauts

FOTO: Erakogu

Kõige nõmedam on, et muidugi nägin ette, et just need küsimused ta mulle ühel hetkel esitab – peaaegu kõik, kes minuga intervjuud teinud, on nii ju küsinud. Ikkagi lootsin väga, et tema ei tee nii. Lootsin, et ta, üks mu lemmikajakirjanikke, on parem kui need teised. Olin teda elevusega oodanud. Ta ei olnud parem. Ta oli täpselt samasugune, kirjutab kirjanik Katrin Pauts.

Esimest korda juhtus see paar aastat tagasi. Mulle helistas endine kolleeg Õhtulehest, kes soovis intervjuud teha. Ta hoiatas mind ette, et tahab kirjutada mu eraelust ka. Ma ei saa tagantjärele väita, et mul selle hoogsa jutu vahele justkui häbelikul pominal poetatud lause peale häirekell peas ei värahtanud. Ju vist lootsin, et kui hull see ikka olla saab. Kui ta oli õllepurkidega mu üürikorterisse sadanud, ühe purgi lahti koukinud ja kurgu puhtaks köhatanud, et küsimusi esitama hakata, sain aru, et lugu oli tal peas juba valmis kirjutatud – üksildane, õnnetu, kuri ja armastuses pettunud keskealine naine, kes kukkus suurest kibestumusest roimaromaane vihtuma.

Kõik tema küsimused olid sätitud nii, et olenemata mu vastustest tema loodud lõksu tingimata ka langeksin. Vana ajakirjanikuna ju tean, et küsimused teevad loo, vastata ei ole alati vajagi. Tema ise on, muide, keskealine tugevalt ülekaaluline meesajakirjanik, väga lühikest kasvu, rasvased juuksed pealael üsna hõredad – oh, meeste kohta vist ei sobi nii kirjutada? Eriti veel siis, kui mees on ajakirjanik, kes teeb ainult oma tööd. Miks tema välimus asjasse puutub?

Tänavu suvel sain äkki Messengeris sõnumi Kroonika peatoimetajalt, kes tahtis teada, miks olen enda juuksed blondiks värvinud ja kaalust alla võtnud. Olin küsimuse üle väga imestunud – ja ausalt öeldes ei saanud ma arugi, et juba intervjuud annan, kuna oleme vanad tuttavad. Vastasin, et blond ju olen juba ammu ja kaalust alla võtnud enda teada ei ole, kuid mul on uus telefon, millega saab ilusaid selfisid teha. Sellele vaatamata ilmus Kroonika veebis uudis «krimikirjaniku imelisest muutumisest». See tekitas minus kummalise tunde, segu imestusest ja tülgastusest. Kes küll tuleb selle peale, et kirjanikust üldse seesuguses vormis lugu teha? Mis sorti inimene selline ajakirjanik on? Mis sorti kuulsus see on, mis on mulle järsku pähe sadanud? Kas ükski kirjanik unistab, et temast saab kunagi kollase meedia kangelane? Vaevalt. Ausõna. Isegi siis mitte, kui ta naine on.

Kas tohib küsida, kui palju sa kaalud?

Eks minuga on vahepeal veel intervjuusid tehtud. Olen valvsaks muutunud ja paljudele ära öelnud, näiteks ühele nädalakirjale, sest ajakirjanik lähenes mulle lausega: «Me siin arutasime, et huvitav, mis elu selline inimene elab...» Tänan väga, aga ma ei ole valmis juba kolmandat või neljandat korda arutlema teemal, miks ma mehele ei ole läinud ja miks mul lapsi ei ole. No kuulge, see on nagu kordussaade! Olen sellest ise kirjutanud, et mind viimaks rahule jäetaks – kes nii väga tahab teada, võtku Google ette ja lugegu läbi, mis sel teemal juba olemas on.

Ja siis juhtus see jälle. Minuga lugu soovinud naisteajakiri on meie pere postkasti ilmunud nii kaua, kui ennast mäletan. Mul tekkis aukartus ja olin meelitatud. Ajakirjanik ilmuski ühel soojal septembripäeval. Milline ta välja nägi? Ma isegi ei mäleta. Pidin vastama väga isiklikele küsimustele. Ikka mees, lapsed, kõik klišeed said läbi arutatud – no millest sa ikka naiskirjanikuga nii väga räägid, eks? Mis need naiste teemad ongi? Eks ikka kodu, perekond, välimus. Jaa, muidugi – välimus.

See päev, kui ta tulema pidi, oli mul juba ammu plaanitud juuksuripäevaks. Naiste jaoks on see hea tunde päev, mil sinuga tegeldakse ja sul on hea olla. Lased endale peamassaaži ja lõhnavat hooldust teha, puhkad, lõõgastud. Juuksur Hety, kes oli endale selleks eriliseks puhuks rõõmsa punasemummulise kleidi selga pannud, tegeles parajasti mu juustega, kui kõrvalt toolilt sööstis mulle kõrva märksõna «kehakaal». Ja siis juba otse: kui palju sa kaalud? Seejärel kuidagi läks jutt spordile. Koguni mu jalanumbrile. Märksõnad – transvestiitide pood. Mul on ju suur jalg. Kõrval säutsus ja sekundeeris mu sale sõbranna, kes pidas vajalikuks kilgata, kuidas kunagi ikka üritasin trenni teha ja mis ma räägin, et pole alla võtta üritanud. Temast saan aru. Kehakaal on tema identiteedi oluline osa ja ta põeb ise iga ettekujutatud kõhuvoldikese pärast.

Mu hea tunne ja hea tuju olid kadunud, tuttav tülgastus võttis minus taas võimust. Jälle jõudis see kõik sinna välja. Ma ei ole mitte lihtsalt naiskirjanik, vaid ülekaaluline naiskirjanik, kes ei ole mehele saanud. Ei, täpsustagem - roimakirjanik, kes ei ole mehele saanud. Inimene, kes kirjutab vägivallast. Miks ta seda teeb? Ikka, kuna on paks ja kibestunud ning ilusamate peale kade. Ja tõenäoliselt sööb ta õhtuooteks pontsakaid imikuid.

Mnjah, kehakaal… Muidugi, igaüks ju näeb ka fotolt, et olen ülekaaluline. Aga las ta siis näeb. Kas sellest ei piisa? Kas iga inimene ei või ise järeldusi teha, kas keegi on tema jaoks paks või peenike ning kas vaatepilt häirib või ei häiri? Ning kas ta oleks nõus paksu kirjaniku raamatuid lugema. Mida üldse sellisele kaaluteemale vastata? Naistel pole see kunagi lihtne. Kust ma pihta hakkan? Hormoonid, haiguslikud seisundid, nende ravi, igasugused eluperioodid – kõike seda peaks teadma enne, kui hakata hukka mõistma. Ainult kui oluline see ikka on, et me sel teemal üldse räägiks? Kas see ei ole siiski liiga isiklik?

Millal minust kord ometi päris kirjanik saab?

Ta ütles ühe teise küsimuse puhul: küsimus on küsimus. Andke andeks, ajakirjanikest ekskolleegid, aga küsimus ei ole kunagi lihtsalt küsimus. Küsimus räägib sama palju küsijast kui vastus vastajast. Ma ei tea, mis tema eesmärk oli. Olen ju kirjanik, mistõttu mu keha ei saa kuidagi mu töövahend ega ka mingigi õigustuse alusel avaliku huvi objekt olla. Ehk on ta lihtsalt seda tüüpi ajakirjanik, kes arvab, et inimese avamiseks tuleb teda lõhkuda – selline, kes ei keera mitte purgil kaant pealt, vaid virutab selle köögipõrandale puruks ja arvab, et killud ja löga, mis talle sealt vastu vaatavad, ongi kogu tõde? Tegelikult ju ei ole. Tegelikult on see ainult reaktsioon – inetus, mille oled ise esile mananud; inetus, mida enne sind ehk ei olnudki.

Jätsin temaga hüvasti ja kinnitasin, et ei ole pahane. Tegelikult ega olegi. Ehk ajendas need küsimused ikkagi fakt, et loo tellis naisteajakiri? Seal ehk anti kindlad instruktsioonid, kuidas saada kätte lugu, mis tingimata naislugejat huvitaks. Äkki oligi sel mehel endal ebamugav seda kõike küsida? Äkki ta tundiski end siiralt nii halvasti, nagu mulle pärast mulje jäi?

Mul igatahes oli tuju rikutud. Sõitsin oma vana rattaloksuga külateel, ise ääretult kurb, et olin jälle lõksu püütud. Jälle olin sunnitud mõtlema teemadele, millele ma oma argipäevas üldse ei aega ei kuluta – mul oli segane tunne, nagu peakski see kõik mulle oluline olema ja nagu olenekski mu kvaliteet nii inimese kui ka kirjanikuna või üldse meedia jaoks huvi pakkuva isikuna sellistest teemadest. Kodus möödusin peeglist vuhinal, püüdlikult teisele poole vaadates. Tundsingi end vana, inetu, raske ja paksuna. Mul oli sees vastik ärevus. Äkki tõesti peaksin alla võtma? Äkki tõesti pole vahet, mis mu elukutse on – paks naine on paks naine? Mul tuli tung oma meestuttavatelt küsida: kuule, kas ma olen tõesti nii kole? Kas see häirib sind, et ma olen kole?

Aga kui paarkümmend kilo alla võtaksin, kes minust siis saaks? Nii-öelda tibikirjanik, kellele on määratud ainult parfüümidest rääkida? (Mees)kirjanikust sõber nentis hiljuti, et naiskirjanikuks olemine ei olegi mingi uus asi. Kirjutamine ei olnud kaua üldse naiste töö. Ka ma ise avaldasin oma esimese ilukirjandusliku loo Õhtulehes järjejutuna mehenime all – vaistlikult, peatoimetaja (mees) oli ka nõus, arvas, et mu oma nimi vast segab lugejaid. Ehk oleksin pidanud seda sama tegema ka oma esimese romaaniga? Ma päriselt mõtlen seda. Siis oleks kogu see jama, mida eelpool kirjeldasin, ju ära jäänud.

Tagasi üles