Krimikirjanik Tana French: ükski hea kujutlusvõimega inimene ei tohiks kuritegu toime panna. Ta ei saaks stressiga hakkama

Kuriteopaik. Foto: Reuters/AP/Scanpix

Tana French on hinnatud krimikirjanik, kelle teostest on eesti keelde tõlgitud tema debüütromaan «Vaikiv mets». Selleks, et kirjutada keerulisi ja nüansirikkaid lugusid, on Fench teinud palju eeltööd. Seejuures on teda oluliselt aidanud politseiuurijad, kellel ta on nende töö kohta aru pärinud.

Võikad veretööd, millest Tana French kirjutab, on enamasti toimunud väga ammu ja tänapäevaseid tõsielu-stiilis lugusid, mille järele on tekkinud suurem huvi, ta kirjutada ei taha. «Mind tegelikult väga ei huvita modernne realistlik kuritegevus, osalt seetõttu, et sellega seotud inimestel on siiani hingevalu… ja mul on raske näha seda põneva loona,» selgitas ta väljaandele The Guardian intervjuud andes. «Ajalooline materjal annab sulle aga pääsme teatud aega ja kohta.»

Sellegipoolest mõistab kirjanik, miks inimestel on tekkinud nii suur huvi krimiteemaliste tõsielusaadete ja podcast’ide vastu, kus lahendamata juhtumeid arutatakse, sest see annab tunde, et lahenduse leidmiseks ei pea olema professionaalne detektiiv. Tegelik politseitöö on tema sõnul väga rutiinne ja isegi igav, sest suur osa tööst on paberimäärimine, väikese eelarve piires ületöö tundide tegemine ja kolmekordne aruandmete täitmine. Samal ajal peab aga uurija olema väga eriline inimene, kes suudab ilma ebamugavustundeta taluda elu kõige inetumat reaalsust. See ongi tema kui krimikirjaniku ja päris uurija suurim vahe. «Mina mõtlen päevad läbi asju välja,» tõdeb ta. «Kui mina eksin, siis ma kasutan liiga palju omadussõnu. Kui neil on tööl halb päev, siis võib keegi surra. Idee sellest, et keegi võib endale võtta nõnda vastutusrikka töö, on minu jaoks väga paeluv. See on aukartust äratav.»

Frenchil arutab oma lugusid pikalt erruläinud detektiiviga, kes talle nõu annab ja oma erilisi oskusi kirjeldab. Kirjaniku meelest on tegu justkui võluri või näitlejaga, kes suudab kahtlusalustelt kõik saladused väga kavalasti välja meelitada. Kogu see siseinfo uurijatöö telgitagustesse ei ole aga pannud Frenchi mõtlema, et ta võiks ise kuritööga ära pääseda.

«Oh, jumala ees, ei!» naerab ta. «See on mind pannud mõtlema, et selleks ei ole mingit võimalust. Ma ei tea, kuidas saab keegi olla sammukese ees nendest inimestest, kes on nii treenitud ja kel on selliseid oskusi, mille peale sa ei oskaks tullagi. Siiski ei ole seal ka vaid praktiline põhjus, sest ma arvan, et mitte keegi, kel on hea kujutlusvõime, ei tohiks kuritegusid teha. Sest sa ei saaks selle stressiga hakkama. Sa kujutaks kogu aeg ette erinevaid võimalusi, kuidas sa vahele jääks. Sa oleks nädala ajaga rivist väljas,» usub ta.