:format(webp)/nginx/o/2019/02/20/11803383t1h9117.jpg)
«Faktitäius» on üks nendest raamatutest, mille vastu tekkis mul huvi juba raamatu kaant avades, kus vaatasid vastu graafikud ja joonised. Öeldakse, et statistika on inimkonna suurim vale, aga kui numbreid võrrelda, vaadata tõusu/ langust ja süveneda rohkem kui ühte numbrisse, aitab see maailma mõista. Numbrite muutumine on palju olulisem kui üks number. Ostsin raamatu pärast kiiret sirvimist kohe ära ja ei pidanud pettuma, kirjutab Laura-Kristiina Valdson oma raamatublogis.
Hans Rosling oli rootsi akadeemik, statistikateadlane, meditsiiniteadlane ja teaduse populariseerija. Samuti oli ta Bill ja Melinda Gatesi hea sõber. Bill Gates on pannud miljardeid dollareid (täpsemalt kolmandiku enda varast) oma heategevusfondi, mis keskendub globaalsele tervishoiule ja aitab vähendada äärmuslikku vaesust. Koheselt meeldis mulle tõsiasi, kuidas Hans Rosling kummutas müüt müüdi haaval mitu minu senist eelarvamust. Mul polnud neid palju, aga osad. Eriti, mis puudutab islamiriikide ja Aafrika sündimust. Sinna jõuan arvustuse lõpus.
Raamat on üles ehitatud nii, nagu pealkiri lubab – keskendudes kümnele eri mõtlemisveale või instinktile mis meil inimestena on ja kuidas meedia neid ära kasutab. Näiteks keskendub meedia vaid negatiivsele ja eranditele. Terrorismiohvriks langemise tõenäosus on tohutult palju väiksem kui me arvame (eriti 4. taseme sissetulekuga inimestel), ometi sööbivad inimeste alateadvusesse terrorirünnakutes hukkunud rohkem kui igapäevasemad riskid – haigused või autoõnnetused. See seletab, miks kõrgelt haritud inimesed teevad mõtlemises täpselt samu vigu, teinekord isegi rohkem kui mitte vastava haridusega inimesed. Hans Rosling tutvustab raamatu alguses 13 faktiküsimusega testi, millele vastates saab lugeja end kohe testida. Mina vastasin õigesti üheksale küsimusele ja mu teine pool vastas ainult ühele valesti. Peamiselt vastasingi valesti neile, mille kohta eelarvamused olid. Näiteks oletatav laste arv maailmas aastal 2100.
Inimesed arvavad maailmast paraku halvemini, kui see tegelikult on. Kui tihti kirjutatakse meedias sellest, et äärmuslik vaesus väheneb (ka Eestis)? Või üleüldse valdkondadest (globaalselt või Eestis), mis paranevad? Majanduse kasvust ja keskmise brutopalga tõusust kirjutatakse, jah, aga pigem on päevast päeva näha dramaatilisi sündmusi, õnnetustes hukkunuid, sõjalisi konflikte. Tegelikult elame me kõige rahulikumal perioodil inimajaloos, mitte kunagi varem pole äärmuslik vaesus ja laste suremus nii madal olnud. Näiteks räägitakse lapstööjõust Hiinas, aga tegelikult on 5-14 aastaste laste osakaal, kes töötavad täistööajaga halbades tingimustes vähenenud 1950. aastast 2012. aastani 18 protsenti! Keda huvitab 32 elu parandavat muudatust, siis need ja allikad leiate siit. Näiteid ja allikaid on «Faktitäiuses» kümneid ja kümneid. Meedia ja inimeste vananenud teadmised on põhjuseks, miks kõik mõtlevad, et maailm läheb halvemaks, vaesemaks ja ohtlikumaks. Olgu öeldud, et autor ei väida, et maailmas poleks midagi valesti. Ta rõhutab vaid, kuidas on toimunud suured edusammud väga paljudes valdkondades. Globaalne soojenemine, võimalikud pandeemiad, finantskrahh ja maailmasõda on endiselt suured ohud, mis kogu protsessi peatada võivad. Need on peamised, mille vältimisele või aeglustamisele tuleb keskenduda.
Väga positiivne oli see, kuidas autor ei jaganud maailma «läänemaailmaks ja muuks», vaid nelja erineva sissetulekutaseme järgi (Eesti kuulub muuseas 4. taseme hulka ja ka tervise poolest oleme tervemas pooles). Ta tutvustab raamatus piltide ja allikate kaudu (Dollar street), kuidas inimesed erinevatel sissetulekutasemetel elavad. Samuti arvasin ma varem, et Aafrikas või islamimaades on sündimus suur religiooni (traditsioonilised väärtused) või tavade tõttu. Olgu öeldud, et enamikes Aafrika riikides on abort seadusega keelatud, mis küll ei tähenda et aborti ei tehtaks, aga see on raskendatud. Hans Rosling näitas statistika abil, kuidas laste arvuga on korrelatsioonis peamiselt üks asi – äärmuslik vaesus.
Ma tahtsin sündimuse ja jõukuse seoses ise veenduda, seega otsisin välja jõukamate Aafrika riikide viimaste aastate statistika SKT inimese kohta ning vaatasin nende riikide sündimust. Sama tegin vaesemate Aafrika riikidega. Rikkamates Aafrika riikides, nagu Lõuna-Aafrika Vabariik, Tuneesia, Egiptus, Mauritius, Alžeeria jne (peamiselt Põhja-Aafrika ja Lõuna-Aafrika piirkond) saadakse kuni 3 last naise kohta. Kõige vaesemates saadakse isegi 6-7 last naise kohta. See on tohutu erinevus. Mu maailmapilt oli kummutatud. Nemad ei saa palju lapsi, äärmuslikus vaesus elavad inimesed saavad palju lapsi. Mida jõukamaks 2. või 3. sissetulekutasemega inimene saab, seda rohkem keskendub ta haridusele ja karjäärile, suur laste hulk pole enam ellujäämiseks vajalik. Samuti on sellisel juhul laste suremus madalam. Ja see ei ole nii ainult Aafrikas, ka iraanlannad saavad vähe lapsi. Mida jõukamaks on Iraan ajaga saanud, seda väiksemaks on jäänud sündimus. Aastal 2016 sai iraanlanna keskmiselt 1.66 last, eestlanna 1.58 last. Türgis saadi 2,05 last naise kohta (võrdluseks USA-s oli see 1.80). «Tänapäeva islamienamusega riikides on naisel keskmiselt 2.6 last. Kristliku enamusega riikides on see näitaja 2,7. Maailma suurtes religioonides puudub sündimuses oluline erinevus.»
Kokkuvõtvalt soovitan ma seda raamatut igaühele, kes tahaks maailma kohta vahelduseks midagi optimistlikku lugeda. Tunnen, et minu maailmapilt läks kindlasti optimistlikumaks, eriti kuna sain statistikas ise veenduda. Ma olen tänulik, et mul on võimalus lugeda täis kõhuga soojas toas raamatut, tegeleda hobidega ja kõrgkoolis õppida. Selle asemel, et Eesti majandust või inflatsiooni kiruda, peaks rõõmustama kõige selle üle, mis on globaalselt paranenud. Peaks rõõmustama selle üle, et Eesti kuulub rikkamasse neljandikku kõikide maailma riikide seas. Jah, endiselt elab palju inimesi äärmuslikus vaesuses (Eestis pigem suhtelises vaesuses), aga olukord tervikuna paraneb. Ma olen väga õnnelik, kui vähemalt ühel inimesel tärkas huvi «Faktitäiuse» vastu, sest teaduspõhist maailmapilti tuleb levitada.