Katkend. Lugu tüdrukust, kes kohtub enese sees kasvava pimeduse ja meeleheitega

Eia Uus.

FOTO: Krõõt Tarkmeel/Krõõt Tarkmeel Photography

Loe katkendit Eia Uusi debüütromaanist «Kuu külm kuma», mille kordustrükk ilmus tänavu veebruaris. 2005. aastal ilmunud romaan jutustab noore neiu loo, kes stipendiaadina Aasias kohtub enese sees kasvava pimeduse ja meeleheitega. Koledus saab ka kliinilise nime: maniakaalne depressioon ehk bipolaarne häire. 

«Täna on su sünnipäev, kas pole?» küsib ta äkitselt.

Mõtled pisut. Mõistad, et küsimus on suunatud sulle, tõstad pea ning vaatad õpetaja Coulsonile otsa. Ta vaatab sind küsivalt, pisut naeratades. Üritad meelde tuletada, kuidas inimesed nõustuvad. Noogutad. Ütled vaikselt: «Jah.»

«Palju õnne siis…»

«Aitäh. Jah, aitäh. Kas ma tualetti tohin minna?»

Istud pisikese klassi tagumises otsas, kõik teised peale tema on sinu poole seljaga. Ta tunneb ära pilgu su silmis ning ei hakka sind narrima, vaid annab sulle tõsisel ilmel loa väljumiseks. Hakkad kohmakalt tõusma, pisut ärritades tooli ja lauda, mis kolisedes ja krigisedes kohalt liiguvad. Tõused püsti ning hetk tagasi sulle toetunud pink kukub kolksuga vastu põrandat. Mõned pööravad korraks pead, aga sa ei naerata vabandavalt. Su silmad täituvad pisaratega. Lähed sammu kaugusel asuva ukseni, avad selle, astud välja ning liigud võimalikult kiiresti tualetti.

Seal sulged end vetsukuubikusse. Lased poti kaane alla, astud ennast ettevaatlikult tasakaalustada püüdes sellele, seisad seal hetke ning laskud siis kükakile. Selleks ajaks on su nägu üleni märg ning sa kallutad ennast nii, et su pisarad kukuvad otse su mustadele mitu päeva viksimata kingadele. Su pea on täis kui New Yorki allmaaraudteejaamad argipäeva hommikul, kui Kalkuta sõiduteed tipptunnil, kui Tallinna lauluväljak laulupeo ajal. Aga mida täis? Tühjust, vist. Sa ei suuda mõelda. Sa kiigutad end õrnalt edasi-tagasi. Vaatad lakke. Seal on ämblikuvõrk ilma ämblikuta.

Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Keegi, keegi kusagil, ükskõik kes. Keegi... Kõik saab korda. Kõik saab korda. Enam ei saa. Enam ei saa. Aga kuidas? Millega? Vanni siin ei ole. Maanteed siin ka ei ole. Poomissõlme ma ei oska, räägib su pea. Miks? Miks ei saa ma elada ja miks ei saa ma surra? Miks? Keegi...

«Mione? Mione?»

Jätad kiikumise ja sosistamise. Hoiad hinge kinni, et oma häält normaliseerida. «Jaa?»

«Mr Coulson saatis mu su järele kontrollima. Kas kõik on korras?»

«Jaa. [paus] Kõht on kinni. Ära talle seda ütle. Üks hetk,» vastad.

«Hästi, ma lähen siis.» Ta läheb.

Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda.

Midagi ei saa korda. Kunagi ei saa korda. Ja mis on kord? Kuidas on korras? Kuidas saab olla mingisugust tagasiminekut? Kes on enne kuulnud, et Saatan oma saagi taas maailma vabaks laseb ja talle siis veel uued tiivad kingib?

Kõik saab korda.

Tõstad pea. Hingad sügavalt sisse ja välja. Kõik saab korda. Tõused seina abil püsti. Su pea käib ringi. Tegelikult on pea paigal, aga maailm – või õigemini tualeti sein – käib ringiratast. Või pigem üles-alla, küljelt küljele.

Astud põranda kahhelkividele. Parema kinga konts teeb häält, vasakuga astud vaikselt varvastele.

Lükkad raske riivi lahti. Astud kraanikausirea ja laia peegli ette. Oh, taevas – või pigem, põrgu –, mis sulle sealt vastu vaatab. Sul ei ole sellest midagi, aga äkki kaasõpilastel on. Tuletad endale meelde, kuidas jalga tõsta, kuidas kraani lahti keerata ja nii edasi ning teed seda kõike õige aeglaselt. Sul ei ole ühtegi jõuühikut.

Praegu sa ei mõtle, sul ei ole selleks vajalikke võimeid või oskusi. Annad endale vaid pisikesi lihtsaid käsklusi. Ja sul ei ole õrna aimugi, miks. Miks sa neid asju teed, mis kasu sellest kellelegi on, ja kes üldse on need keegid? Sa ei mõtle. Sa ei tunne. Sa oled ja sa ei ole. Füüsiliselt, nagu näha, sa oled. Emotsionaalselt sa oled, sest sa tunned tugevaid hingelisi valusid. Tunnetuslikult sind ei ole, sest sa ei tunne asjade väliseid omadusi. Sa ei erista külma kuumast, teravat pehmest. Sa ei tee vahet seinal ja ukseaval, ööl ja päeval. Vaimselt sind justkui ka ei ole. Mis sa oled? Tühjus. Kuid ei. Tühjuse vastand. Mis see siis on? Antitühjus?

Pesed nägu külma veega. Hommikul olid sa mõelnud inimesena käituda, vähemalt oma sünnipäeval, aga su keha arvas teisiti ja nii ongi su nägu paistes ja silmad punased. Meigist ei ole õnneks enam jälgegi. Võib-olla su kingadel on veel pisut sinna pisaratega tilkunud ripsmetušši.

Kuivatad näo, astud pimedast vannitoast pimedasse päikeselisse koridori. Sealt edasi kõnnid valgesse, ent sulle mustana tunduvasse klassi.

Kõik teavad, et sina sisenesid ning nad ei vaata taha. Ainult Coulson tõstab pea ning silmitseb sind tõsiselt ja murelikult. Naeratad võltsilt, suletud suu ja punaste silmadega ning istud oma kohale. Ta hakkab kellelegi midagi seletama. Kõik sumisevad. Sina neid ei kuule.

Vaatad oma valget lauaplaati ning sellel lamavat vihikut. Kallutad pead pisut ühele küljele. Siin see kõik lõppebki.

«Mione – kõik on hästi.» Vaatad üles, otsa Coulsonile, kes seisab klassi teises otsas, akna all. Vaatad ta poole, ning kuna ta on akna ees, näed ta kumisevat musta siluetti. Tunned ta silmi.

See on su viimane võimalus.

Tunni lõpus lähed ühena viimastest välja ning tuled siis taas klassi tagasi. Ta naeratab kurvalt ning ütleb: «Rõõmusta. Mis see ka oleks, see ei ole nii hull.2

«Te olete öelnud, et ma võin teiega rääkida.» Ta noogutab ja sa jätkad. «Kas teil näiteks täna lõuna ajal on aega?»

~

Pärast lõunasööki lähed kolmanda korruse tualetti, kus tegelikult olla ei tohi. Kolmandal korrusel võib olla ainult tundide ajal. Kõnnid valge- ja oranžiseguses ruumis edasi tagasi, pisarad peatumatu ojana nirisemas su valusatest silmadest.

Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Kõik saab korda. Korrutad seda lauset kümneid kordi, kuni saabub Coulsoniga kokku lepitud kellaaeg. Pesed taas nägu ning hingad sügavalt. Lähed alla ning kiirustad ta kabineti poole. Teel sinna soovivad paljud sulle õnne, mõned kallistavad sind, üks punt laulab keeles: «Happy birthday to  you». Naeratad. Ilmselt hirmuäratavalt.

Ta näost loed, et ta ei ole sinu siinolekust just vaimustatud. Ilmselt neab ta end mõttes maapõhja ning küsib endalt, miks ta pidi su vastu lahke olema. Aga ta on su viimane võimalus. Ja kas üks ebamugavus ja elupäästmine talle või üks surm sulle.

«Võta istet.» Istud teisele poole tema lauda, tema istub ka. «Mis mureks on?»

«Ma…" Puhked järjekordselt, ülipiinlikult nutma. Kogud end ja mõtled, mida vastata. Vaatad lakke. Piidled seda pisut. «Kõik,» vastad talle otsa vaadates.

«Alusta otsast.»

«Sellel ei ole otsa. Sellel ei ole algust. Võib-olla on. Võib-olla minu sünd on selle loo alguseks. Võib-olla on maailma algus selle alguseks. Ma ei tea, ma ei tea... Kõik saab korda.» Ta ei julge pilku sinult nihutada, ta ei paku sulle midagi.

Sa surud oma katkisi küüsi sügavale naha sisse. Sa ei tunne sellest hoolimata midagi. Ta ei üritagi suunavaid küsimusi esitada. Ta lihtsalt vaatab sind oma jõuliste pruunide silmadega.

Vahepeal tahab keegi temaga rääkida. Ta saadab segaja minema ning lukustab ukse. Nutad nii, et saad vaevu hingata.

«Asjad läksid halvaks. Psühhiaatrid ütlesid, et mul on kaugele arenenud tugev maniakaal-depressiivne psühhoos – ma ei tea isegi, mida see tähendab! Keegi ei seletanud ju!» karjud sosinal. «Öeldi, et ma pean vähemalt kolmeks kuuks teate ju küll kuhu, noh – hullumajja minema, aga kuna ma ei saaks siin asju pooleli jätta, ma keeldusin. Ma võtan mingeid tablette ja mingeid rahusteid, aga kõik läheb aina hullemaks, mitte paremaks.»

Ta näoilme ei reeda midagi. See oli samasugune kolm minutit tagasi, kolm kuud tagasi. Ta võtab aknalaualt salvrättide karbi ja paneb su ette. Pühid oma silmi ning nuuskad oma tumeroosat, jooksvat nina ja kõõksud häälekalt õhku ahmides. Nii kättesaamatult kaugel tunduvad nüüd need kuud ja aastad, mil üritasid talle oma kõige ilusamat-meeldivamat ennast näidata.

«Ma ei saa, ma ei saa, ma ei suuda. Ma olen kolm päeva vahetpidamata nutnud. Teie olete mind näinud viimase kuue kuu jooksul. Ma nutan pidevalt, ma ei saa midagi tehtud. Ma ei oska lugeda. Ma ei loe sõnu kokku. Ma näen lausete asemel ainult pisikesi putukaid valge liivaga liivakastis. Ma ei kuule, mida mulle öeldakse, ma ei tunne oma häält. Ma olen kümneid kordi treppidest alla kukkunud. Ma kõnnin seintesse sisse. Ma vigastan end igal võimalikul viisil, kohtades, kus on kes tahes teisel võimatu viga saada. Ma pole kaks nädalat maganud. Mu eksistentsil ei ole mõtet –» [ootad vastuväidet, mida ei tule, vaatad talle otsa, ta pilk ei ole muutunud, oled hämmastunud] «ja ma ei saa seda selgitada. Ma olen nii väsinud, nii tühi. Ma ei ole isegi enam inimvare. Ma olen tuhk. Aga ei, sest tuhk on millegi jaoks kasulik, aga mina ei ole. Ma ei suuda mõelda. Ma ainult palvetan ja korrutan, et kõik saab korda, see…»

Mr Coulsoni naine Carisma astub sisse, naeratab sulle julgustavalt. Üritad millegi sarnasega vastata, kuid kukud läbi, nuuskad nina. Ta räägib oma abikaasaga paar sõna ning lahkub siis, lukustades enda järel ka teise ukse, mis ühendab ruumi kõrvaloleva kabinetiga.

«Ja ma põlen!» jätkad. «Ma põlen, ma põlen. Mu kurgust jookseb alla nabani mingi toru, mis päeval ja ööl põleb. Ja mul on kogu aeg süda paha ja kõik ajab oksele. Ma ei suuda süüa. Ma ei suuda mõelda. Ma elan nagu oma isikliku pilve sees – ma ei kuule väljast tulevaid hääli. Ei, ma kuulen mingit sisinat ja suminat, aga minuni ei jõua midagi konkreetset. Ja ma kukun koolis kõiges läbi. Te ju ise näete, kuidas minust on saanud A+ õpilasest F– õpilane. Ja ma ei ole enam võimeline kirjutama. Tundides ma teesklen kirjutamist. Ja mul on kontrollimatud vihahood. Ja ärevushood. Ja kõige hullemad on paanikahood. See, mida need minuga teevad, mu pea... Need on kõige rängemad, sest siis hakkan ma veel tõmblema. Muidu ma ainult värisen, aga siis ma tõmblen. Ja siis ma ei saa hingata ja olen veendunud, et nüüd ma suren.» Jääd pärast pikka aeglast, pausidega pikitud monoloogi vait.

«Kas keegi teab?»

«Mu ema. Mõned psühhiaatrid. Isegi mu vanaema ega õde ei tea. Siin ei tea keegi. Mul on nii häbi. Mul on hirm. Ma ei suuda kellelegi öelda.»

FOTO: instagram.com/eia_uus

Tagasi üles