Hannes Veskimäe: rikkad teevad, mis nad tahavad ja vaesed maksavad kõik kinni

Endine pankur Hannes Veskimäe kirjanikunimega Anti Hegemooni esitles 26. veebruaril Solarise keskuse Apollos oma raamatut «Vabariigi vaenlased», milles ta on toonud päevavalgele Skandinaavia pankade ahnuse, mille all tavainimene endalegi teadmatult kannatab. Esitlusel rääkis Veskimäe, et raamatu kirjutamiseks andis tõuke sisemine arusaam sellest, milliseks lurjuseks ta oli end maha müües muutunud.

Kahekümnendate eluaastate lõpus töötas Hannes Veskimäe esilagu Hansapangas, millest sai Swedbank ning hiljem Nordeas. Raamatusse pani ta oma kogemused ja mõtted nii isiklikus kui ka laiemas plaanis sellest, kuidas võimu teeniv eliit rikastub ning tavaline inimene pahaaimamatult kannatajaks jääb.

«Seal raamatus on mitu dimensiooni. Üks on üsna isiklik dimensioon. Ma sain ühel hetkel aru, et ma olen lurjuseks muutunud ja see hakkas mind kuidagi painama,» selgitas Veskimäe ja lisas, et teiseks nägi ta ühtäkki ebavõrdsust kogu Eestis. «Kui ma sõitsin oma tuttuue autoga mööda Tallinna erinevate oligarhidega kohtuma, aitasin neil tehaseid, sadamaid ja kaubanduskeskuseid arendada, siis vaatasin, kui hästi neil läheb ja mul läks ka nagu hästi. Aga kui ma mööda Eestit ringi sõitsin – selles samas tuttuues autos, – siis mulle tundus, et teistel ei läinud nii hästi. Ja mulle tundus, et need lood, need erinevad dimensioonid, on omavahel seotud.»

Üldisemas plaanis sai Veskimäele selgeks, et neil, kes teenivad võimu, läheb üldiselt hästi, aga see võim kipub ka igas mõttes korrumpeeruma. «Siis ma mingil hetkel üritasin sellest nõiaringist välja astuda ja vaatasin, et see ei olegi nii lihtne. Kui sa oled end ikkagi nii sügavalt maha müünud, siis sa sealt nii lihtsalt välja ei saa. Tuli välja, et kõige lihtsam viis sellest nõiaringist välja saada on võimule vastu hakata, mis päädib sinu siis degradeerimise ja vallandamisega,» rääkis ta. Veskimäe lasti lahti nii Swedbankist kui hiljem ka Nordeast.

Eesti ja maailm

Raamatus «Vabariigi vaenlased» kirjeldab endine pankur erinevaid aegu Eesti majanduses ning kuidas Skandinaavia pangad sellest lõivu lõikasid. Kriisieelset aega 2006.-2008. aastani peab ta lõbusaks perioodiks. «Siis käis meeletu laenuralli, mida mina aitasin ka orkestreerida ja sain sealt kõva jootraha,» tunnistas ta. «See oli lihtsalt täiesti kreisi periood, igas mõttes. Ma arvan, et see raha jõudis igale poole, kõik tundsid, et see on nagu lõputu pidu, et seda ei peagi tagasi maksma. Aga siis lendas kogu see asi õhku.»

Kui majandus kokku kukkus, tekkis Veskimäe sõnul küsimus, kes kogu selle jama kinni maksab. «Toona ma seda nii hästi ei tajunud, aga ma sain aru, et rikkad teevad, mis nad tahavad ja vaesed maksavad siis kõik kinni, mis nad peavad,» tõdes ta.

2008.-2011. oli Veskimäe Swedbankis üks neist, kes tegi kriisi ajal seda, mis sai, et saata raha Rootsi ja panka päästa. Kannatused, mis Eestisse jäid, olid aga tema sõnul massiivsed. Ühelt poolt röövitud omakapitali ja teiselt poolt järsult kasvava tööpuuduse tõttu. Samal ajal kui eestlased pidid oma varanatukese maha müüma, et peresid koos hoida, oli Veskimäe nii-öelda lintšimiskomandos ja tundis teiste «peksmisest» stressi.

Mida enam aega edasi läks, seda selgemaks sai talle, et tegu ei ole lokaalse probleemiga. Eestis ei ole aga Veskimäe sõnul kombeks sellistest asjadest rääkida. «Öeldakse, et me tarbisime üle, me peame püksirihma koomale tõmbama, me peame oma lauahõbeda maha müüma, et siis pankuritele ja rikastele need pealesurutud laenud tagasi maksta. Ega siis jumala eest nemad ei tohi kahju kannatada! See on see laiem dimensioon, mida ma püüdsin endale selgeks teha ja raamatus lihtsale inimesele arusaadavalt kirjeldada,» selgitas ekspankur.

Isiklik pettumus

Hannes Veskimäelt on küsitud, et miks ta sellise jamaga üldse tegeleb. Ta oli tipp-pankur, kes oleks võinud elu lõpuni sõita uhkete autodega ringi ja olla nii-öelda söögiahela tipus. «Aga mul käis see mingi isiklik klõps peas ära, kus ma hakkasin vastu. Ma higistasin selle raamatuga, sain ta lõpuks valmis ja sain siis selle ka eetrisse,» tunnistas autor, et põles kirjutades mitu korda läbi ja peab nüüd veidi aega puhkama.

Veskimäe mõte ei olnud kirjutada ainult eestlastele. «Ma arvan, et tavaline inimene tegelikult teab, mis toimub, aga sellest mitte keegi ei räägi, toimub selline glasuuritamine,» avaldas ta arvamust. «Lihtsalt räägitakse mingit ebarealistlikku juttu. See on topeltreaalsus, mis toimub.»

Raamatu pealkirjaks sai Veskimäe inspiratsiooni Mika Waltari ajalooliselt romaanilt «Ihmiskunnan viholliset» ehk «Inimkonna vaenlased», mis oli tema sõnul väga toredasti kirjutatud ja jättis sügava mulje. «Vabariigi vaenlased» järel on autori sõnul mõtteline küsimärk, et mõelda, kelle jaoks on see vabariik ja kes on vaenlased selle sees. «Ma arvan, et kui pankurid loevad, siis nad arvavad kindlasti, et vaenlaseks on Anti Hegemoon või Hannes Veskimäe koos oma mingisuguse vastupanuvõitlusega,» lisas ta muiates.