Arvustus. Me kõik oleme pärit oma libaverest

Tõnis Vilu. Foto: Sille Annuk / Postimees

Tõnis Vilu luuleraamatut on soovitatav lugeda eri meeleoludes, asendites ja valgusrežiimides, kirjutab Mirjam Parve. Arvustus ilmus esmakordselt Müürilehes. 

Foto: Raamat

Tõnis Vilu «Libavere: mõned üksikud luuletused»

Illustreerinud Hanna Samoson, kujundanud Maris Kaskmann

Häämaa, 2018

67 lk

Mõni raamat lihtsalt on natuke nagu jalahoop läbi kipsplaadist seina. Kipsplaat on kena korrektne ja kunstlik ning igal pool üsna ühtemoodi, katab igasugu sodi ära, aga raskemat riiulit ei kanna. Kipsplaat on tänuväärselt praktiline, aga vahel saab sellest ikka kõrini. Ka keel, mida me räägime, on suurelt jaolt paratamatult praktiline. Asjad vajavad ajamist ja asjad saavadki enamasti aetud. Aga ka keelest saab vahel kõrini. See juhm tömp tööriist, lahutamatu lisajäse, mõtteprotees pole just päriselt meie endi käsutuses, vaid paneb mingid oma reeglid paika ja koliseb omaenda inertsi pidi edasi. Sest tal on vaja toimida.

Kipsplaadilise diskursuse lõhkumine

Igasugune suhtlus, sealhulgas (eriti?) luule, kõnnib täpsuse ja arusaadavuse, informatiivsuse ja kommunikatiivsuse vahelisel noateral. See, mida sa öelda tahad, peab teadagi olema piisavalt uus, et oleks mõtet seda öelda, ja piisavalt tuttav, et teised sellest aru saaksid. Halb luule on tihti, noh, liiga arusaadav, sest ta laseb keelel enda eest liiga palju ära öelda. Luulel on omaenda poeetiline prääkpruuk, nimetagem seda diskursuse vooluks. Vool viib kaasa ja võib kõnelejal jalad täiesti alt pühkida. Hurm ja surm, taevas ja vaevas vms riimuvad nagu iseenesest – aga mida me ise öelda tahtsimegi? Ei mäleta enam, keel lõpetas mõtte meie eest nii, nagu on tavaks mõelda. On asju, millest justkui ei saakski korralikus keeles rääkida, sest see keel kaaperdab nad, ütleb ette, annab ära. Jälle kukub suust lahmakas kipsplaati.

Tõnis Vilu keel tundub üritavat sellest voolust välja rabeleda, rääkida keelt, mitte lasta keelel ennast rääkida. Vahepeal tundus mulle, et näen täielikku mudamaadlust, heitlust diskursusega, peaaegu on tunda higilõhna ja hambakirinat. Katset keelt tegelikkuse poole tagasi tirida. Selle katse õnnestumiseks on tarvis praktilist, üldarusaadavat kipsplaadilist diskursust omajagu lõhkuda, ja pole vist parata, et vahetevahel hakkab seda nähes ka ebamugav, kui sõnad moonduvad su pilgu all nagu asjad, mida unenäos vaatad: «öeldasse üeldakse ööldaske […] öeldakse öeldass öeldase» (lk 60).

Mulle paistab, et selle lammutamise kaudu saabki tõesti rääkida millestki, millest muidu ei saaks; et viljeledes koolitahvli-õigekirjast õige kauget, justkui koolitamata kirjutamisviisi, tabad ehk endaski veel kuskil peidus kükitavat koolitamata mõtlemist, millel pole kõigele kohe siledat vastust valmis. Kirjutad, nagu oleksid metsik, ja saadki natuke metsikumalt mõelda.

Millest ei saa rääkida…

Millest siis sellise keelekasutuseta rääkida ei saaks? Näiteks sellest, millest räägitakse nii palju, et valmis vormelid tulvavad vahel juba liiga abivalmilt peale ja jäävad jalgu enne, kui oma mõtte vormida jõuad. Näiteks armastusest, üksindusest ja tühjusest. Millised need ikkagi päriselt, toorelt on, kui kipsplaadidiskursusel neid võimalikult vähe korrastada lasta; kui võimalikult palju tavapäraste väljenduste ja tõlgenduste kultuurikihte pealt maha koorida? (Ma ei pea silmas, et need tekstid on päriselt toored, vahetult paberisse hõõrutud tunded. Nad võivad nii mõjuda küll, ja mõjuvadki, aga nad on siiski kunstilised tekstid, tähelepanelik konstruktsioon ja kontsentraat.)

Tühjus, üksindus, armastus on «Libavere» elementaararvud: 0, 1 ja 2. Suuremate hulkadega väga ei suhestuta, minahääl eelistab üksindust («Ma ole ikka üks jõle indviidulist. / vahest tunnen süüdi et mus põle / seda soont yhistkonnaselt mõedla. / Krdi riäksönäär, egoist ja piddur! / A m tahan umaetten olla lhtsalt», lk 26) või suhestub eemaletõmbumise kaudu (sest «outsaideriks / mõtelmine anna mulle miskit jõudu / midä ma kusagitl mujlt ei saa», lk 28) või õõnestava antiosakesena («üts moment läheb se uks lahti / jja säält valgubb lepingutess , / kohtu-otsustsese jo võidupühisse / minu salajajane LIBAVERE», lk 22). Kohe alguses tuleb küll välja, et 1 = 0: mina on «lõpeks mittemiski, mittekeegi» (lk 7) ja Libavere on «tühhjuse iseseiswuss-/maniffest» (lk 60). Isegi nii vist, et mida rohkem välja puhastad, mida sügavamale kaevad, seda vähem on leida. Seal kasvatuse ja kultuuri kokku kantud kihtide all paistab põhiliselt tühjus, vormitu udu, moodsalt (või iidselt, taoistlikult) voolav identiteet «nigu tume / jõgi» (lk 14), aga mingi mõistusetaguse trikiga on seal ikkagi ka 2, armastus ja «inimlkku sooojust» (lk 62). Selliseid asju on raske sõnastada, kõlamata kulunult ja labaselt – kipsplaadid tükivad peale.

Tõnis Vilu keel tundub üritavat luulekeele mõtet dikteerivast voolust välja rabeleda, rääkida keelt, mitte lasta keelel ennast rääkida.

Miskipärast on parema maailma huvides ikkagi vaja neid kogu aeg uuesti sõnastada. Mõnikord sedasi uutmoodi, et tunned üllatusega ära midagi, mida ilma nende sõnadeta veel olemas ei olnud (nt «Hää inimene on nigu õhk / elämise vahel ja elamine / isi põle kah miski külm / t e r a s .», lk 51). Teinekord oleks nii nagu juba öeldud ja mõeldud küll, aga ikka on luuletus teistmoodi ja elus, mitte kipsplaat, nt tõdemused, et armastatu on päike (lk 47), et «põhline tunne / on ikkagi armastus Kallis / põhiline tune on ikkagist / armastus» (lk 30), või palveformaat «„Ma palu et elu kohtleks…», lk 56).

Üksik ja üldine

On küllap õige, et see keel või hääl, «segu poolhullunud anonüümsest netikommentaatorist, lagunenud isiksusest, kes arvutis vaikselt klahve taob – ja nii mõnegi neist mööda lööb –; ülitundlikust new age mõjutustega intelligendist […]; neurootilisest maailmaparandajast […]; kohusetundlikust kodanikust, kes on ilmutuse saanud ja «keeltes rääkima» hakanud; mingisugusest ürgsest murdekeelsest kohavaimust, luudest, kontidest, luulefragmentidest ja pagan teab veel millest» vastab üsna hästi sellele, «kuidas inimene end oma peas Eestis aastal 2018 tunda võib», nagu arvab Heli Allik. Niisiis on tegu ülimalt idiosünkraatilise keelega, mis võimaldab samas täiesti ootamatuid äratundmisi ja üldistusi. Kuigi ei saa öelda, et see oleks kõigile lihtsalt ligipääsetav – pärast seda, kui suvel esimest korda raamatu avasin, jäi see mulle veel tükiks ajaks täitsa suletuks. Mine tea, mis vahepeal muutus, aga novembris proovisin uuesti ja siis lasti sisse. Seega, kui algul tundub krüptiline, soovitan lugeda eri meeleoludes, asendites, valgusrežiimides jne.

Luuletus «Nägin tenepäev üht saadet» (lk 24–25) räägib Agafja Lõkovast, kes elas suure osa elust ülejäänud maailmast isoleeritult[1] ja kelle keel oli seetõttu samuti väga eripärane. Küllap ei saaks ka Libavere keel tekkida ilma tekste läbiva erakuhoiakuta. Ent kummalisel kombel ei jää see üheinimesekeeleks, vaid on arusaadav ka teistele. Üldiselt kehtib seaduspära, et mida täpsem mudel, seda väiksem üldistusjõud (mida üksikasjalikumalt midagi kirjeldad, seda vähem selle kirjelduse alla mahub). Luule tundub aga sellise paradoksaalse mudelina, mis on ühtaegu ülimalt täpne, üheainsa inimese mõtted-tunded-keel, võimaldades samas paljudel teistel kordumatutel üksikisikutel tunda, et need sõnad käivad nende kohta[2]. Me kõik oleme pärit oma Libaverest.

Loogiliselt võttes, kui mudeli täpsus ja detailsus saavutaks maksimumi, polekski mudelil ja modelleeritaval enam vahet. Aga on keelekasutusviise, milles sõna ongi asi ise. Sellises keelerežiimis ongi igal nähtusel oma pärisnimi ja nime teadmine tähendab teatavat võimu nime kandja üle. Millest räägid, seda loitsid. Pealegi, alles nimetamine loobki nimetatu, (eriti) kui rääkida inimese siseasjust. Püüd midagi niimoodi täpselt, nimepidi kirjeldada on alati natuke nagu maailma algus, nimede panek Eedeni aias. Ja niimoodi luuletada tähendab saada – ja anda – teatav hingav kontroll selle häguse mäsu üle, mis inimese sees on (ilma seda kipsplaadiga üle löömata). Ja näe, udust ilmubki Fuji-san[3].

[1] «Agafja / vanauskjast isa p õgenes / kiusamise eest perega / taigaasse. 70.ndate lõpus / leidsid nad üless geo-loogid / ja Llõkovid ei teadnud isegi / teisest maaillmasõjast miskit.»

[2] Ma olen üsna kindel, et mõni tähtis semiootik on selle tegelikult kuskil viisakamalt sõnastanud, aga praegu ei tule meelde. Luule paradoksaalsuse teemal on Juri Lotman küll kirjutanud: «Kui luule olemasolu ei oleks vaieldamatult kindlaks tehtud fakt, siis võiks piisava veenvusastmega tõestada, et teda ei saa olemas olla.» Lotman, J. 1999. Luule olemus. – Kultuurisemiootika, lk 67.

[3] «Ma tahagi olla jüst udu ise ja et mu / karahterri süda oless nigu Fuji mäggi / selle udu seees», lk 50.

Mirjam Parve on semiootikaõpingutest pöördumatult väändunud mõtlemisvõimega tõlkija ja muidu-udutaja. 2019. aasta projekt: õppida kasutama enesemääratlust «humanitaar» ilma vabandava toonita.