Ulmesõber Peeter Helme tutvustab oma lemmikuid: üht-teist sai ikka lugeda ning selle pinnalt mõtiskleda, mis kõik on võimalik

Peeter Helme. Foto: Liis Treimann /Postimees

Kirjanik Peeter Helme sulest ilmus värske ulmeromaan «Haakrist ja ajarelv», mis viib lugeja maailma, kus Teise maailmasõja on võitnud natsid. Mida aga kirjanik ise loeb, millised raamatud on teda mõjutanud ja mida teistele soovitab? Peeter Helme heidab pilgu oma lemmikutele.

Olen ulmekirjandust lugenud lapsepõlvest peale. Lapsepõlv sattus aga 1980ndate aastate Nõukogudemaa viljastavatesse tingimustesse. See arusaadavalt piiras mu lugemisvõimalusi. Kuid lõi ka omamoodi absurdselt ainulaadse situatsiooni – päris mitu aastat võisin olla kindel, et olen läbi lugenud pea kogu eesti keeles kättesaadava ulmekirjanduse.

Siiski ei tähenda see, nagu oleks toona olnud eesti keeles kättesaadav ainult Vene või laiemalt Nõukogude ulme, mis sisaldas ja sisaldab tohutult mu lugemislauale sattunud pärle (kogumik «Põgenemiskatse» 1965. aastast, terve vendade Strugatskite looming või näiteks Aleksandr Mireri väga vahva noorteulmekas «Kus on rändurite kodu?»). Päris nii see siiski ei olnud. Esiteks oli olemas 1976. aastal ilmunud, täiesti kohustuslik, korraga kanooniline ja kultuslik «Lilled Algernonile». Teiseks ilmus ikka aegajalt ka tõlkeid muudelt kui ainult NSV Liidu päritolu autoritelt. Olgu selleks Pierre Boulle’i «Ahvide planeet», mille avaldas 1973. aastal Mirabilia sari Lennart Meri tõlkes või minu isiklik tohutu lemmik ja mitmes mõttes silmade avaja ulmekirjanduse avaruse ning temaatilise ja stilistilise rikkuse mõttes – Ursula K. Le Guini «Pimeduse pahem käsi» Krista Kaera tõlkes aastast 1981.

Ehk siis – üht-teist sai ikka lugeda ning selle pinnalt mõtiskleda ja oletada, mis kõik on võimalik. Kui panna siia juurde veel minu kui tallinlase ligipääs Soome televisioonile ja võib öelda, et ka ühel 80ndate nõukogude Eesti poisil oli võimalik kujundada endale üsnagi mitmekülge käsitlus sellest, mida endast kujutab ulme…

Hiljem on ulme vahendamine maakeelde kasvanud plahvatuslikult. Ja ka meie kodumaiseid autoreid on üha rohkem ja rohkem. Kui aus olla, on praeguseks mõlemat nii palju, et kõige ega kõigiga ei jõua ma kursis olla. Tean, et on neid inimesi, kellel on jooksev ülevaade eesti keeles kättesaadavast – nii tõlgitud kui algupärasest – ulmekirjandusest, kuid ma ei kuulu nende hulka.

See-eest on täpsustunud mingid huvid. Mõne erandiga ei viitsi ma lugeda seda osa ulmekirjandusest, mille kohta eesti keeles öeldakse kas fantasy, fantaasiakirjandus või võluvik. Samuti jätavad mind külmaks õudusromaanid. Küll aga on mind alati võlunud see žanr, mida kutsutakse kosmoseooperiks – mahukad, suurtes ja väljaarendatud maailmades hargnevad lood, kus seikluste kõrval on tähtsal kohal ka inimeste tundeilm. Olgu siin nimetatud Iain M. Banksi teosed, Peter F. Hamilton või miks mitte ka Lois McMaster Bujold, kelle andunud fänniks julgen end nimetada.

Külmaks ei jäta ka romaanid, mis võbelevad ulme piirimail – China Mieville’i «Linn ja linn» (tlk. Jaak Kangur, 2011) on näiteks teos, mis on korraga ulme ja samas kommentaar meie maailmale. Siit on vaid üks samm alternatiivajalooliste teoste ja neist omakorda kontrafaktiliste ajalooromaanideni. Võib kõlada üllatavalt, aga liiga palju pole ma sääraseid raamatuid siiski lugenud. Kuigi häid näiteid – millest vähemalt mõni inspireeris mind kirjutama «Haakristi ja ajarelva» – leiab siitki. Eelkõige muidugi Norman Spinradi «Terasunelm» (tlk. Lasse Nikkarev, 1998), mille taotluslik absurd oligi minu jaoks vast kõige konkreetsem innustaja…

Lootusetu on üles loetleda kõiki ulmeromaane või -jutte, mis on mulle meeldinud või mida ka üha uuesti üle loen (selliste hulka kuuluvad näiteks Isaac Asimovi Asumi-sarja raamatud, mille napp stiil, ülim keskendumine ideele ja mõttetäpsus mind üha uuesti ja uuesti vaimustavad). Olgu vaid öeldud, ulme on sedavõrd rikas ja suur maailm, et tunnen ennast tegelikult vaid asjaarmastajana. Mis on muidugi ka hea – ma tean, et alati leidub autoreid ja teoseid, kellest ma praegu veel kuulnudki pole, kuid kes loodetavasti ühel päeval mind vaimustavad.

***

Peeter Helme esitleb romaani «Haakrist ja ajarelv» 8. märtsil kell 17 Tartu Kaubamaja Apollos. Autoriga vestleb esitlusel ulmekirjanik Veiko Belials.