«Ma pidin ju täna kooli minema, ma lubasin»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Lille Roometsa debüütromaanist «Üks väike valge tuvi», mis võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha. Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine... Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.

Tee kooli pole pikk. Kohe majast üle tee asub lasteaed, pärast seda tuleb noortekeskuse maja, selle juures on ristmik, millest üle minnes ongi koolimaja juurde viiv tee. Sellisel kellaajal, kui mina kooli läksin, oli juba enamik autoga lapsi kooli toonud vanemaid ära käinud ning koolibussidki olid juba läinud.

Autoteed olid tühjad ja vaid mõni üksik hilineja jooksis veel kooli poole, raske seljakott seljas põntsumas. Algklasside jumbude jaoks on kooli hilinemine veel hirmus, suuremad jalutaksid ülbete nägudega suvalisel ajal klassi sisse ning kui keegi peakski neile märkuse tegema, siis purskaks hilineja ettekäändeid ja eneseõigustusi välja sama hooga kui 13-aastase poisi kõvastunud peenis öise erutava unenäo peale, nagu meie bioloogiaõpetaja kord ütles. Bioloogiat annab meile pikkade rasvaste juustega, tüse ja alati rõõmsameelne meesterahvas, kes armastab laiu täpilisi lipse kanda ja kelle tundides loobitud kilde kogutakse kooliajalehes avaldamiseks.

Vaid mina ei osanud nii kiiresti valesid välja mõelda. Ja kui ma ka oleksin osanud, poleks sellest kasu, sest ma ei saanud koolis kunagi häält tehtud, isegi kui ma mõnikord oleksingi tahtnud midagi ütelda. Mu häälepaelad tardusid ega tekitanud mingit heli. Isegi sosistada oli võimatu, sest sõnad lihtsalt kadusid kuhugi niipea, kui keegi ootava näoga mulle otsa vaatama jäi.

Ma ei julgenud otseteed kooli minna, seega läksin ümber ühe maja, sest selle ees kasvavad puud pakkusid natukenegi varju. Peaaegu koolini jõudnud, nägin korraga, et kooli sissekäigu ja võimla vahelises nurgas rattaparklas seisis Lõuna tänava kamp, ise ootavalt ringi vahtides.

Miks nad seal on? Kas nad ootavad mind? Mis neil nüüd minuga plaanis teha on? Ma olin paanikas, igaks juhuks põikasin koolibusside peatuse taga olevate põõsaste ja kuuskede vahele varju ja seisin nõutult. Mida teha? Kuidas ma neist mööda pääseks? Ma pidin ju täna kooli minema, ma lubasin Edale. Samas, mis see tema asi peaks olema, kas ma olen koolis või mitte? Kas ta on ükski kord mulle appi tulnud, kui mind kiusatakse? Ei! Alati hoiab eemale ja teeb näo nagu ei märkaks. Või naerab koos teistega minu üle...

Mida päeva algust, raisk! Kui üks päev juba algab Valli õiendamisega, siis edasi saab see ainult veel hullemaks minna. Mulle tuli meelde, mida ma kunagi liisusalmide kohta olin lugenud. Liisusalmideks siis kutsutakse neid salme, mida lapsed vanasti kasutasid enne tagaajamisi ja peitust, et otsustada, kes taga ajama või otsima hakkab. Näiteks see: üks väike valge tuvi lendas üle Inglismaa...

Igastahes veel varem, kunagi mega ammusel ajal, kasutati neid salme kogukondades väga oluliste otsuste tegemisel. Igavene tseremoonia käis veel sinna juurde, et asi vingem ja pühalikum välja paistaks. See oli neil nagu jumala nähtamatu käe appi kutsumine, et kelle peale liisk langes, see oli siis väljavalitu, kes kas tuleriidal põletati või kuskile kaevu visati, et jumalale ohver tuua.

Neil olid mingid inimsööjad jumalad seal tookord. Nüüd on jumalad arenenud ja saavad kõike niisama, mida tahavad. Nähtamatud kujud nagu nad on, võivad lihtsalt minna ja võtta, kui isu on. Võibolla vana aja jumalad ei osanud endid veel nähtamatuteks muuta.

Äkki ma peaksin samamoodi selle kooli minemise küsimuse jumala otsustada jätma? Eestis lasti 12. sajandil, siis kui Läti Henrik oma Liivimaa Kroonika kirjutamisega hõivatud oli, härjal linnuses üle kepi astuda, et näha kumma jalaga ta astub. Selle järgi otsustati lahingu saatus. Kas põgeneda või vastu hakata? Kas võidelda või alistuda? Kes ohverdada?

Kuna mul härga ei olnud, siis otsustasin alustada liisusalmi lugemist koolimaja eri osade vahel. Kui näpp peatub sissepääsul, siis lähen kooli. Kui peatub mingi teise koha peal, siis lähen tagasi koju. Igati õiglane lahendus mu arust, eriti kui arvestada seda, et koolil on kaks sissepääsu.

Hakkasin kuuse taha varjudes endamisi lugema ja näpuga viibutama – üks (söökla) väike (keeltekorpus) valge (paraadsissekäik) tuvi (koolimaja vana osa) lendas (peasissekäik) üle (võimla) Inglismaa (söökla), Inglismaa (keeltekorpus) oli (paraadsissekäik) lukku (koolimaja vana osa) pandud (peasissekäik), luku (võimla) võti (söökla) katki (keeltekorpus) murtud (paraadsissekäik), mitu (võimla) seppa (söökla) seda (keeltekorpus) parandama (paraadsissekäik) peavad (koolimaja vana osa), seda (peasissekäik) ütled (võimla) sina (söökla), vana (keeltekorpus) tati- (paraadsissekäik) nina (koolimaja vana osa)!

Ega see päris aus ei olnud, et ma viimase sõna kaheks venitasin, aga tavalistel koolipäevadel ei lubatud õpilastel niikuinii paraaduksest käia. Nii et päris pettust ma ju ka ei teinud. Seega otsustasin, et ei mingit kooli täna! Mul ei ole vaja veel suurema ebaõnnega riskima hakata, parem on tagasi kodu poole hiilida, turvaliselt ennast keldrisse ära peita ning siis võin kindel olla, et täna midagi halba rohkem ei juhtu.

FOTO: Raamat

Tagasi üles