Siiri Sisaski vanaema Ellen märtsipommitamisest: hoidsin end vastu männitüve ja palusin Jumalat

Sulatatud fotod. Vana-Sepa ja Suur-Karja rist. Pommitamine. Originaal: K. Eerme. Eesti Rahvusarhiiv. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Loe katkendit Siiri Sisaski raamatust «Hästijätt» kirjastuselt Petrone Print. Autor jagab siin oma vanaema, sada aastat tagasi sündinud Elleni mälestuskilde, mis leiti ülestähendustena pärast tema surma. Samas peegeldab autor vanaema mälestuste pealt iseenda elu seiku. Tasapisi joonistuvad välja kaks sarnast naist eri ajastutes: tugevad, oma joone ajajad, igasugustes oludes hakkama saajad. Loo kulminatsiooniks on dialoogid vanaema surivoodil ning järelmänguks kingitused metsavaimudelt pärast vanaema surma.

Alfred võttis Kinkari Theodori abiks ja läks kahe hobuse ja reega tädi juurest asju ära tooma. Minul oli aga saada pesuriiet, laste talongiga, mida ei saanudki mujalt kui Tallinnast, nii et läksin meestega kaasa. 

Hakkasime minema, lumi krigises, ilm karge ja külm. Meie sõitsime ees, Kinkar järgi. Andis veereda, ligi 40 kilomeetrit ju! 

Mul kippus kangesti uni peale, öine aeg, minema hakkasime ju õhtul, et hommikuks kohale jõuda. Panin pea oma isa tekki mähitud raadiole, ja jäingi tukkuma. Nägin unes, et jõudsime Tallinna, aga linn oli õudselt valge ja ülevalt sähvisid välgud. Ärgates jutustasin ka Alfredile, tema aga naeris: «Ah, mis see unenägu ikka tähendab!» Aga tähendas küll! 

Tädi Neti kolid tõstsime regedele, tädi Neti ise kah, ja asutasime lõuna paiku tagasi Kohila poole sõitma. Aga selgus: mina enam peale ei mahu. Leppisime kokku, et järgnen neile õhtuse rongiga, mis pidi väljuma Tallinn-Väikse jaamast kella kaheksa paiku. Kolasin veel pisut linnas, riie oli leitud, ostsin lastele ka mänguasju, näiteks vineerist tehtud liblika, mis lehvitas tiibu, kui ratastel liikus. Siis läksin istuma Tallinn-Väikse rongijaama ooteruumi, kuni rongi tulekuni, kella kaheksani. Oli ka veel teisi ootajaid, ajasime juttu, igav ei olnud. 

Rong sõitiski ette, kell sai kaheksa. Kobisime vagunisse ning hakkasime vaikselt Rapla poole liikuma. 

Seisin just akna kõrval, pingid olid istujatest täis. Ega see polnud selline vagun nagu nüüd. Pigem oli tegu vana loomavaguniga, pikad pingid seinte ääres. Üks vagun oli reisijate jaoks, kaks vagunit saksa sõduritele ja kõige viimane sõjaväe laskemoonale. Kaks esimest vagunit olid aga toidumoonale,seal olid arvatavasti kartulid ja muu kraam sõjaväele. 

Vaatasin aknast välja. Korraga nägin, et parv lennukeid tuli ida poolt ja taevasse sigines valgusteid, puntras valguspalle. Ütlesin kõvasti: «Mis see tähendab?» Üks meesterahvas vaatas ka parasjagu aknast välja ja hüüdis: «Ivan, kurat!»

Ja siis läks lahti.

Taevas mustas tömbitiivalistest pommituslennukitest, Tallinna linn oli nagu üks suur tulekatel, valge. Esimesed pommid lendasid jaama taha majade pihta, pilpad lendasid. 

Meie rongiga kaasa lendas madalalt veel üks lennuk, nägime kõik, punane viisnurk tiiva all. Teada, kelle oma. Ja juba sai pihta meie viimane laskemoonavagun, ja plahvatas seegi! Juht peatas rongi Liiva metsa vahel, röökis: «Kõik välja, puude alla!» Ronisime kõrgest liivavallist üles, mina hoidsin end vastu männitüve ja palusin Jumalat. Maa oli nii eredalt valgustatud, et kus lagedam oli, seal võta või nõel lumelt.

Meie kohal algas õhulahing. Saksa Stukad, kerged hävituslennukid, tõusid õhku, vene lennukeid tagasi tõrjuma, nõelusid neid siit ja sealt, nii kuis suutsid. Õhutõrje kahurid tulistasid vahetpidamata, nagu piitsaga käis kuum õhk näkku, männiladvad ragisesid. Mõned Vene lennukid saidki pihta, kadusid põlevate taguotsadega tagasi ida poole. 

Tallinna poole ei tahtnud vaadatagi, see oli õudne… 

Esimene pommituslaine lõppes umbes tunni või kahe pärast, kes seda aega seal möllu sees täpselt teadiski. Saabus vaikus.

Rongijuht õnneks oli elus, rong ka veel sõiduvõimeline, ainult kõige tagumine vagun oli tagant ära. Ja raudtee oli terve, polnud tabatud. Raudtee ääres kuni Männikuni suitsesid pommiaugud. 

Meid kamandati vagunitesse tagasi ja rong hakkas edasi Rapla poole venima. Inimesed olid enamjagu elus. Hiljem olevat leitud Liiva metsast ainult kümmekond surnut… 

Jõudnud Kohila jaama, astusin perroonile, jalad kõikusid. Ööseks läksin Kadakate juurde, ei julenud hakata kodu poole kõndima, olin veel hirmust nõrk. 

Nägime Kohilast ka teistkordset pommitust Tallinna kohal… Tallinn purustati sel ööl küll koledal kombel. Ei jõudnud Saksa õhutõrje Stalini kiskjatega võidelda. 

Olin öö Kohilas, hakkasin hommikul kella seitsme paiku koju Pahklasse astuma. Pime oli veel. Aga lumevalgus ju helendas, ja sai ikka tasapisi mindud. 

Koju jõudsin alles pooles lõunas, astuda oli umbes kümme kilomeetrit. Tütar Mai jooksis vastu: «Ema, sa oled elus! Isa mõtles, et sa enam elus ei olegi!» Eks kõik rõõmustasid, viinapudel oli laual, peeti naabrimeestega minu matuseid. 

Nii lõppeski minule Tallinna pommitamine Nõukogude lennuvägede poolt.

Foto: Raamat