Kerttu Rakke enda romaanist: see on päris vastik lugu

Kerttu Rakke.

FOTO: Raul Mee/Mollusk Media

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominentide tutvustusõhtul vestles Mart Juur Kerttu Rakkega tema romaanist «Häbi». Kirjanik Kerttu Rakke tunnistas, et tegu ei ole sugugi lõbusa raamatuga, sest see lugu on päris vastik.

«See lugu tuli minu juurde mitut moodi,» rääkis Rakke «Häbi» sünnist. «Kõigepealt ma kuulsin, et kuskil eelmise kümnendi ajal oligi Lasnamäel elanud üks tädi, kes oli ennast nii-öelda oma koju ära andnud. Sellepärast, et ta oli kohutavalt häbi, et tal oli puudega laps. Täiesti elust võetud seik. See lugu kuidagi näris mind ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis mõttes häbi?»

Enda ümber ringi vaadates hakkas Rakke pikemalt järele mõtlema ja leidis, et teab inimesi, kes on päris andekad, aga kes ei julge ega oska ennast kuidagi müüa. Mõeldakse, et kuidas nüüd mina. «Kasvõi see, et ma näen inimesi, kes teevad hästi palju tööd ja kes ei julge endale näiteks palka küsida,» selgitas ta.

Teema kallal urgitsedes sai Rakke aru, et enamasti on meil mingisugune häbiga seotud trauma, sest ikka on kas õpetaja, isa, ema või keegi teine suutnud panna lapse uskuma, et häbitunne on nagu midagi õiget ning et enda madalal hoidmine on kuidagi jätkusuutlik. «Eks ellujäämiseks on seda muidugi hea soovitada ka,» märkis Rakke. «Aga edasijõudmiseks kuigi palju ei ole. Hakkasin nõnda mõtlema ja siis hakkas kuidagi see tegelane lihtsalt minu peas elama.»

Häbi on tunne, mis kõnetab paljusid ning pärast raamatu avaldamist on Kertu Rakke saanud lugejatelt palju kirju. Peamiselt on need kirjaniku sõnul tulnud tema ema vanustelt prouadelt. «Väga paljud on öelnud, et kuidagi väga õigesti olen tabanud need momendid, mis tulevad – et ongi selline soov inimesel, et tahakski sinna diivani sisse minna ja sinna jääda,» rääkis ta. «Minu eesmärk tegelikult oligi see, et inimesed tunneksid need momendid ära, et keegi ei jääks sinna diivanile.»

Kerttu Rakke.

FOTO: Raul Mee/Mollusk Media

***

Proosaauhinnale kandideeriv Kerttu Rakke romaan «Häbi» kõneleb eestivene naisest Nadjast, kellel puudub enesekindlus, kuna teda on kasvatatud rõhudes tema häbitundele. See on valus ja tõsine teema, mis põhineb osaliselt tõestisündinud juhtumil.

Tagasi üles