/nginx/o/2019/03/07/11849466t1hb213.jpg)
Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominentide tutvustusõhtul selgitas Jürgen Rooste, miks ta ühtäkki proosateose avaldas ning kust tuli selle tuttavana kõlav pealkiri.
Jürgen Rooste: mulle meeldib pealkirju varastada
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
9. märts 2019, 11:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Rooste on enda sõnul juba päris palju proosat kirjutanud, kuid tal on häda asjade lõpetamisega. Lühikesi teoseid on ta aga palju lõpetanud. «Tegelikult on minu jaoks kõik üks kirjandus ja vahet ju ei ole,» märkis ta. «Kivisildnik on vist öelnud, et prosaistid, mida teie ka kirjandusest teate. Ühesõnaga ei, mul ei ole proosa vastu midagi, see on täiesti samaväärne, luulega peaaegu võrreldav žanr.»
Novelli kirjutamine on Rooste meelest romaani kirjutamisest veidi erinev ja ta nõustub, et mõned lood nõuavadki lühikest kuju ja lõpetatust, sest need saavad kiirelt läbi. «Mul on väga paljude romaanide puhul just tunne, et need on pikale venitatud novellid, aga seda tunnet, et mõnest novellist võiks romaani kirjutada, seda tunnetan ka,» märkis ta ja vihjas hiljuti välja antud Tuglase novellauhindadele, mille kandidaatide seas ta seda märkas.
«Surm Tallinnas»
Jürgen Rooste novellikogu sai pealkirja kirjanikule oluliselt eeskujult. «Mulle meeldib pealkirju varastada, sest ma kõige halvem olen pealkirjade välja mõtlemises,» tunnistas Rooste oma kogust rääkides. «See on Werner Bergengrueni suurepärane novellikogu, võib-olla üks paremaid novellikogusid, mis Eestis on kirjutatud. Tõsi, see kirjutati saksa keeles. Aga Bergengrueni «Surm Tallinnas» oli suurt tõukepunkt.»
Rooste tunnistas, et kui ta kunagi nullindate alguses esimese novelli avaldas, siis oli ta juba üsna kindel, et kuna ta esimese luulekogu pealkirja «varastas» Marie Underilt, siis vähemasti järgmise pealkirja peab võtma Bergengruenilt. Lisaks sai Rooste kindlust arvamusest, et algolekus on nad teistele suhteliselt lähedal ja kogu kirjandus on üks mingi inimeseks olemise asi.
«Kui me läheme aegade algusesse ja vaatame, millised tekstid on riimides kirjutatud, siis riimides kirjutati ikkagi ajalookroonikaid ja seaduseraamatuid,» tõi Rooste näiteks. «Selles suhtes, et tegelikult juristid peaksid oma riime harjutama, mitte nüüd luuletajad. Ega ma kirjutan ju suhteliselt ühtemoodi, ma lihtsalt vahepeal unustan ridasid vahetada või jään pikemalt heietama.»
***
Pigem luuletajana tuntud Jürgen Rooste esimene proosateos «Surm Tallinnas» sisaldab ühtteist novelli - pikemaid ja lühemaid lugusid, mis jutustavad elust Tallinnas, aga ka teistes Läänemere linnades.