/nginx/o/2019/03/13/11863860t1he230.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/12/11859449t1hb6b4.jpg)
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm tutvustab märtsis Eesti Lastekirjanduse Keskuse kuu raamatuks valitud Piret Raua teost «Kõrv».
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm: Piret Raud ei kirjuta lasteraamatuid, tema teosed on ea-ülesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/12/11859447t1he7dc.jpg)
Nüüdisaja visuaalirõhuga kirjandussituatsioonis pole uue pildiraamatu ilmumine kuigivõrd eriline sündmus. Kui just ei ole tegemist väga hea teosega. Meie edukaima lastekirjaniku Piret Raua uus raamat «Kõrv» on eriline veel ka seepärast, et see ilmus kõigepealt maineka Inglise-Ameerika kirjastuse «Thames & Hudson» tellimusena inglise keeles. Eestikeelse variandi andis aga välja kirjastus Tänapäev.
Raamatu peategelaseks on kõrv, kes ühel hommikul üles ärgates leiab end päris üksi olevat. Pea, kellega kõrvuti on ta elanud kogu oma elu, on kadunud. Kõrv on suures segaduses ning tunneb end üksiku ja väärtusetuna. Siis aga kuuleb ta, kuidas keegi krooksub – konn vajab kuulajat. Peagi on kohal teisedki, kel vaja justnimelt kõrva, mitte pead. Nõnda võiks lühidalt kokku võtta Piret Raua värske lasteraamatu sisu. Kuid raamatu ridade vahele, kõrvale, üles ja alla on peidetud väga palju enamat.
Olen «Kõrva» tänaseks lugenud paarkümmend korda, erinevas meeleolus ja situatsioonides. Vahel on teos tundunud mustavalt masendav, teinekord kevadiselt optimistlik, kord rääkinud ennekõike lahutusest, siis eneseleidmisest, vahetevahel on kumanud rohkem läbi üksteise kuulamise teema, siis jälle sõprade, nn oma inimeste leidmise lugu. Kord rongis sõites taas teost sirvides hakkas tunduma, et kõrvaraamat on kui vahejaam, millest iga lugeja oma suunas edasi sõidab. Tore, kui vahel ka lugejat usaldatakse ja edasiste valikute tegemine tema hooleks jäetakse.
Lisaks mõtterohkusele väärib eraldi esiletõstmist Piret Raua rikas keelekasutus. Pole meil just ülemäära palju kirjanikke, kes valdaks erinevaid keeleregistreid, kasutaks kõne- ja kõlakujundeid nii loomulikult ja lihtsalt, et lugejal jääb üle ainult nautida ja imestada. Ei mingit peenutsemist või uhkeldamist sealjuures. Sama kehtib ka Pireti illustratsioonide kohta. Ta on üks meie omapärasemaid autoreid, kes võrdselt andekas nii kirja- kui illustreerimiskunstis. Kõik need täpid, keerud, tilgad toonitud valgel – imekena, kuid samas loomulik ja naturaalne, päris.
Kuigi Piret Raud on ikka armastanud teemasid, mida lastekirjanikud väga näppima ei kipu, jõudis mulle just «Kõrvaga» kuidagi eriti selgelt kohale, et Raud ei kirjuta lasteraamatuid, tema teosed on ea-ülesed. Neid ei naudi mitte ainult mudilased ja lapsed, vaid ka vanemad ja vanavanemad. Ju on see lihtsalt kirjandus, kunst selle kõige paremas, õilsamas tähenduses ilma ainsagi piirita.