Elu (luule) võimalikkusest pärast surma (tõlget)

FOTO: Photo Ingi Paris / akg-images / Scanpix

Üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar veavad projekti «in libris libertas», mille eesmärgiks on populariseerida kirjandust ja lugemisharjumusi üldiselt. Oma blogis kirjutavad nad ka sellest, mis saab luuleteosest, kui see teise keelde tõlkida.

Endalegi üllatuseks sai käesolev lugu üpris karmi pealkirja osaliseks – tegelikult tuleks seda võtta rohkem kui vahvat sõnamängu ning tõlke võrdlemine surmaga on kindlasti meelevaldne sõnakasutus. Küll aga räägib käesolev lugu luule elujõulisusest pärast seda, kui originaaltekst on originaalkeelest tõlgitud mis tahes teise keelde.

Põhjus miks antud juhul just luulele keskendun seisneb selles, et luules on minu jaoks palju tõlkimatut. Või õigemini on palju, mis vajab tõlkimist, aga mida on äärmiselt keeruline tõlkida. Proosatekstidega on ses suhtes lihtsam, et meil on olemas küll kindel lugu, narratiiv, tegelased, aga igal sõnal on märkimisväärselt väiksem kaal, kui mistahes luuletekstis kasutataval sõnal. Seepärast on proosatekstis tõlkimisel tekkivad kaod väiksemad ning sarnasel kujutlusviisil edasiantav tekst suurem võrreldes luulega.

Kui mõtlema hakata, siis mida kõike on vaja luuletuses tõlkida? Kas peaks tõlkima luuletust nii, et säiliks sama rütm, sama struktuur või tohiks vormis teha järeleandmisi, et sisu saaks edasi antud võimalikult täpselt. Ma julgen väita, et kuigi sisu (sõnum) tuleb kindlasti seada esimesele kohale, siis luuletajate endi jaoks on teose rütm ja struktuur samuti väga olulisel kohal. Seetõttu tekibki kohe järgmine küsimus – kas sisult sama, kuid struktuurilt ja rütmilt erinev (tõlke)teos on ikka sama teos, mis selle aluseks olnud originaalteos? Ehk võttes kõik need küsimused kokku, siis kas õige tõlge on see, mis järgib rangelt originaalteksti piire või on õige tõlge see, mis jätab endale mänguvabaduse eesmärgil leida tõlkekeele vahenditega üles õige emotsioon, mängides seejuures nii teksti struktuuri kui rütmiga?

Ma julgen väita, et kuigi sisu (sõnum) tuleb kindlasti seade esimesele kohale, siis luuletajate endi jaoks on teose rütm ja struktuur samuti väga olulisel kohal. Seetõttu tekibki kohe järgmine küsimus – kas sisult sama, kuid struktuurilt ja rütmilt erinev (tõlke)teos on ikka sama teos, mis selle aluseks olnud originaalteos?

Osaliselt ma ilmselt seda arutelu pidades vastasin ka mõnele oma küsimusele. Juriidikas on selline kontspetsioon, et kui tõlgendada mõnda seadust, siis tuleb kõikide muude tõlgendamisvahendite kõrval arvesse võtta ka seadusandja tahet, mis on ühtlasi ka üks olulisemaid tõlgendamisvahendeid. Kas tõlkeluulele peaks laiendama samasugust loogikat – enne tõlkima asumist peaksime kindlaks tegema originaalteksti autori motiivi ja tema taotlused laiemalt, kui pelgalt sisu. Märt Väljataga kirjutas kümmekond aastat tagasi Sirbi veergudel, et «sama asja teises keeles ütlemiseks (tõlkimiseks) tuleb kõigepealt õigesti aru saada ja siis osata leida sellele «tulemkeeles» sobiv vaste.» Kuid keeruliseks muudabki tõlkimise asjaolu, et tõlkijal ei saa sisuliselt kunagi olla garantiid õigesti arusaamise kohta. Ning isegi kui võtta seisukoht, et tõlkija sai õigesti aru, siis kas pole enim, mida ta teha saab teksti väljendamine võimalikult sarnasena lõpp-keeles, kindlasti aga mitte pretendeerimine teksti ja mõtete identsusele? Või kas tõlge üldse peakski pretendeerima sellele?

Mõeldes veel hetkeks kontsentreeritult luule peale, siis kas tõlkeluule peaks olema täiesti iseseisev kirjandusžanr? Eelnevalt viidatud Märt Väljataga artiklis tõi autor muuhulgas välja, et iga mõne aja tagant tõuseb kultuuriloos esile periood, kui tõlkijad ei soovi leppida sekundaarse rolliga algupärase loomingu kõrval ja tekib «demokraatlik mäss», kus tõlkijaid nõuavad ka enda loometöö tunnustamist. Ja miks see ei peakski nii olema? Luule tõlkijad peavad ju tõlkides looma täiesti uued riimid, täiesti uue rütmilise ülesehituse, sest on sisuliselt mõeldamatu, et kahes erinevas keeles oleks võimalik säilitada ühel ja samal tekstil sama rütm ja struktuur. Kui luuleread on «mõelda vaid, mis tundeheitlus / ühes silmapilgus peitus», siis seda ei anna ilmselt enamikesse maailma keeltesse tõlkida ilma järeleandmisi tegemata. Aga ligilähedase teksti koostamine tähendabki seda, et tõlkija on sinna juurde pannud midagi enda poolt – ta on pidanud tegema mugandusi, et leida lõpp-keeles sobiv rütm ja struktuur – võibolla isegi kasutama metafoore või muid kindlas kultuuriruumis pesitsevaid keelele omaseid nüansse, millel ei ole algtekstiga midagi pistmist.

Meile on sisuliselt tähtedesse kirjutatud, et meie saatuseks on nautida võõrkeelset luulet emakeelses tõlkes kõigis tema moonutustes. Ja see ei ole ilmtingimata negatiivne.

Eelneva kokkuvõtteks jõuame järeldusele, et tõlget on tegelikult keeruline samastada originaaltekstiga. Samuti võime ilmselt eitava vastuse anda küsimusele, et kas me loeme ikka sama asja, kui loeme kordamööda originaal- ja tõlketeksti. Siin tuleb  mängu aga tõlkeluule praktiline väärtus, mida ei saa samastada teksti algupärasuse edasiandmisega. Esiteks ei saa me eeldada, et kõik inimesed oskavad kõiki keeli. Teiseks ei saa me eeldada, et kui inimene oskab võõrkeelt, siis oskab ta seda sellisel tasemel, mis võimaldaks tal originaalkeeles luulet lugeda. Aga luule ei pea sellepärast lugemata jääma. Isegi kui me ei saa originaal- ja tõlketeksti vahele tõmmata võrdusmärki, siis mis sellest? Meile on sisuliselt tähtedesse kirjutatud, et meie saatuseks on nautida võõrkeelset luulet emakeelses tõlkes kõigis tema moonutustes. Ja see ei ole ilmtingimata negatiivne. Ühes oma järjekordses artiklis kirjutas Märt Väljataga, et «mitmed kõige kaunimad eestikeelsed luuleread või tervikluuletused on ju tõlked». Me ei saa küll kunagi täie tõsidusega väita, et me saime tõlkeluulest täielikult kätte autori originaalmõtted kogu tema kunstilises kompositsioonis, aga me saame väita, et me oleme kursis konkreetse autori kirjutistega ning me väga naudime tema tekstide eestindusi. Luule saab inimest puudutada ka ilma, et selle tõlge oleks identne originaaliga.

Oluline endale selgeks teha, millise väärtuse ja sisu oleme andnud tõlkimisele – kas me mõistame seda kui täielikku ülevõtmist või kui abstraktsemat konstruktsiooni, mis võimaldab ligilähedaselt toimetada erinevate keelte vahel. Olenevalt sellest saame anda vastusele ka luule võimalikkusele pärast tõlget – see võib samal ajahetkel olla nii tõlgitav kui ka tõlkimatu. Kõik oleneb sellest, kes küsimusele vastab.

 
Tagasi üles