Arvustus. Koolikatsed lastele, kelles on kuntsi

Foto: Alexander Matvienko / PantherMedia / Scanpix

Mida lapsed tahavad? Uhiuut nutitelefoni? Jaa, nii nad võivad öelda küll. Tegelikult on lapsed läbi aegade, ka nüüd ja tulevikus, soovinud sõpru ja perekonda, seega kuhugi kuulumist, tingimusteta armastust, turvatunnet. Jessica Townsendi raamat räägib Morriganist, kellel seda kõike ei ole, aga ta teab, et kui oleks, oleks ka tema enesekindel, rõõmus ja kaitstud kõige halva eest nagu tema ootamatult saabunud mentor Jupiter North.

Foto: Raamat

Jessica Townsend

«Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid»

Illustreerinud Beatriz Castro

Tõlkinud Hels Hinrikson

Eesti Raamat, 2018

Olen kuulnud paljusid, peamiselt täiskasvanuid, lausumas, et nad ei loe fantaasiakirjandust, kuna eelistavad lugeda päris elust. Kummatigi räägivad imeulmesse liigituvad raamatud meile just nimelt päris elust – inimloomusest, meie ees seisvatest valikutest, seesmisest kasvamisest, enese väärtuste tunnetamisest, enesekontrolli tähtsusest ja oma võimete kasutamisest, koha leidmisest kogukonnas ja elus laiemalt. Ükskõik milliste (võlu)võimetega peategelane ka õnnistatud poleks, pakub ta (ebakindlale) noorele lugejale äratundmist ja sunnib kaasa elama. Selline on ka Townsendi raamatu varjamatu tagamõte. Piltlikult öeldes on lugeja taldrikul tuttav kotlet ja kartul, ainult et serveeritud uuel moel ja üle valatud kastmega, mis teeb sellest justkui enneolematu roa.

Kui ilmusid Harry Potteri lood, siis küsiti raamatukogust sageli, kas meil on pakkuda veel «midagi niisugust». Ei olnud, ehkki mitmete Potteri tagatuules tulnud võlukunstist nõrguvate tõlketeoste reklaamimekine tekst kaanel tõotas «uut Potterit». «Nevermoor» on nüüd lõpuks «midagi niisugust». Tegemist ei ole jäljendamisega, aga paralleele annab tõmmata mitmeid. Lähtepunkt ja õhustik, huumor ning ilmvõimatu kujutamine tavapärasena (sealjuures täiesti usutavalt!) on sarnased. Kui Rowling kujutab kahte paralleelselt eksisteerivat maailma – mugude ja võlurite Inglismaad, siis Townsendi tavamaailm on meile sama fantastiline kui selle hõlmas eksisteeriv imeline Nevermoor.

Ka selle raamatu peategelane Morrigan tunneb end üksikuna. Ehkki tüdrukul on pere, ei armasta teda keegi ega näita välja vähimatki hoolimist. Ta on sünnilt nn neetud laps. See tähendab, et kõik õnnetused – olgu selleks ümberläinud koorekann hommikusöögilauas või külas puhkenud leetrite epideemia – on tema süü. Lapse käsi valutab viisakate vabanduskirjade vorpimisest, aga ta ei ole teenimatute süüdistuste kiuste muutunud kibestunuks või trotslikuks. Tema eriline staatus tähendab lisaks veel seda, et üheteistaastaseks saades tüdruk sureb. Perekonna õigustuseks võiks ju mõelda, et nad ei soovigi kiinduda lapsesse, kelle nad peagi kaotavad. Kuid saatusliku sünnipäeva eelõhtul kirstu jaoks mõõtude võtmine on isegi sellisel juhul liig mis liig!

Ka Townsendi raamatus saab pöördeliseks punktiks õnnetu lapse elus kool. Ka temale antakse  mentor, kes muudab tüdruku saatust ja aitab tal enese tugevustes selgust saada. Jupiter North on sama hooliv, salapärane, olulise infoga kokkuhoidlikult ringi käiv, suurt plaani hoomav, jah, ka manipuleeriv, samas sarmikas isakuju nagu Albus Dumbledore. Ka «Nevermooris» võtab Jupiter nagu Dumbledore lõpulehekülgedel oma hoolealusele selgitada, mis ja miks just nii juhtus ja mida sellest arvata. Voldemorti asemel on «Nevermooris» sõbralik, pealtnäha silmapaistmatu vundersepp, kes ei soovi tüdrukut hävitada vaid ära kasutada. Suitsuvarju jahisalk hirmutab ja ohustab  Morrigani nagu dementorid Harry Potterit. Lõppkokkuvõttes on ka Morriganis halvaks peetud vunderseppa nagu Harrys killuke Voldemorti. Jah, nagu meis kõigis – hea ja paha. On meie endi teha, kumma me valime.

Kas Townsend tõesti piilus kontrolltöö kirjutamisel naabri vihikusse? Julgen väita, et mitte. 

Sigatüüka kool käitub puhuti justkui oleks ta elus (kohti vahetavad trepid, elavad portreed), hotell Nevermooris kasvatab endale purunenud kristall-lühtri asemele uue, magamistuba muudab end vastavalt «oma inimesele» ja mõnikord on söögisaalis gravitatsioon teadmata ajaks kinni keeratud. Niisiis ikkagi liiga palju sarnasusi? Kas Townsend tõesti piilus kontrolltöö kirjutamisel naabri vihikusse? Julgen väita, et mitte. Kaks autorit on ühel lainel ja kasutades küll sarnaseid legoklotse loonud kumbki omaette võluva ja usutava maailma, kus põnevuse ja lusti taga aimuvad igikestvad inimlikud tõed. Nevermooris ei kasuta keegi võlu- ega nõiakunsti. Selles maailmas on tähtsal kohal vunder – mingit laadi loodusvara, energia, mis võib peituda inimeses või mingil põhjusel temasse koguneda, kinkides talle erilised võimed.

Nagu hea lugeja taibata võib, on Morrigan üks sääraseid haruldasi inimesi. Tüdruk, kes oli kindel, et temal pole ühtegi kuntsi (annet), mille põhjal teda kooli vastu võtta saab. Kes kartis tuleproove (sisseastumiseksameid) ja oli hirmul, et peab koju tagasi pöörduma ja/või surema. Raamatu lõpus annab autor Jupiterile väljaütlemiseks väärt mõtte – katsete eesmärk polnudki laste andekuse määramine vaid väljaselgitamine, kes neist on aus, sihikindel ja julge – ilma nende omadusteta pole ükski anne midagi väärt. Morrigan on lisaks veel kaastundlik ja sõbrana ustav. Jääb vaid üle huviga oodata järge, et näha, kuidas tüdrukul koolis läheb ja saada selgust selles köitvas ja kaasakiskuvas maailmas, mille toimemehhanisme on seni vaid lukuaugust piilutud.