Lilli Promet aastaid kestnud vihalaviinist: igal raamatul on oma saatus, nõrganärvilised ärgu hakaku kirjanikuks

Kirjanik Lilli Promet.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Loe katkendit Sirly Hiiemäe raamatust «Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu». Kirjaniku elu ja loomingu taustal käsitleb autor üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib tollast seltskonnaelust ja kultuurieliidi omavahelistest suhetest ajastu kontekstis. 

Lilli Promet, täisnimega Lilli Linda Promet, väljapaistev eesti kirjanik, oli harukordselt eheda elutunnetusega naine. Sellisena tundsid teda kaasaegsed ning samasuguse ettekujutuse saab temast retsensioonide, intervjuude, artiklite ning loomingulise pärandi kaudu, andes aimu erakordselt laia žanrihaardega viljakast kirjanikust.

Vaestest oludest võrsunud, kunstnikust isa tütar, keraamikat õppinud, teises maailmasõjas kannatusi näinud, ajakirjanikuna töötanud ning lõpuks ülepea kirjandusloomesse sukeldunud – naine, abikaasa, ema, looja. Intensiivse huviga kõige kauni ja elava vastu. Keegi, kes märkas enda ümber inimest, loodust, olukordi, hetki ja oskas nähtut, kuuldut, kogetut paberile maalida. Teadlikult on siinkohal kasutatud sõna «maalima», sest Lilli Promet oli autor, keda iseloomustas kunstnikule omane värviküllane ning tundlik sõnakasutus. Promet oskas oma eluvaipa kirjanud värve, kohatud maitseid, tundeid edasi anda ning küllap seetõttu tema tegelased nii tõepärased ja lähedased ongi.

Lisaks oli Promet isiksusena köitev. Elegantselt riietuv, daamilik ja rõhutatult väljapeetud, eakohaselt moodne ja moodsalt eakohane. Naine, kes kujundas endast oma elu ajal kunstiteose, ei lubanud banaalsust, kohatut käitumist. Erudeeritud, suure lugemusega, meeldiv vestluspartner, kellele elu pakkus küll kannatusi, kuid ka ajastuomaseid hüvesid. Vähegi Lilli Prometi nime teadvale inimesele kangastub tõenäoliselt pilt daamist kübaraga. Promet oskas ennast kehtestada: kuidas muidu seletada 1968. aasta Norra ja Rootsi reisil kantud kõrgekontsalisi kingi, mis sundisid kogu Kirjanike Liidu turismigruppi teokõnnil kulgema.

Prometi loomingu kõrgaastad kattusid Eestile ränkade nõukogude korra aegadega ning on paratamatu, et Prometi loomingut käsitletakse pea alati ajastuomasest ideoloogiast lähtuvalt. Kirjanik sai maitsta toonase eliidi hüvesid, mis olid tavalistele inimestele kättesaamatud: ohtralt välisreise Euroopasse, kokkupuuteid Lääne autoritega, võimalus kogeda teatreid, muuseume, elitaarset ja kõrgelt hinnatud kunsti, ligipääsu pagulaskirjandusele. Käesolevas teoses aga püütakse Prometi loomingut vaadelda ideoloogilise suduta, näha temas just seda habrast inimest, kes andis teoste kaudu võimaluse saada osa kirjaniku maailmast.

Iseenesestmõistetav on, et Lilli Prometit tuleb käsitleda paralleelselt Ralf Parvega, tema kaaslasega ligi kuuskümmend kaks aastat kestnud abielust. Need kaks inimest, kelle sõjaaegsest kohtumisest kasvas elukestev armastus, olid abiellumisest alates lahutamatud. Ühiselt üle elatud sõjajärgsed aastad, ühise kodu rajamine, poja kasvatamine, vanavanemaks olemine, kirjutamine, reisimine, toonases avaliku ja kultuurielu keskmes olemine: aspektid, mis ühendasid abielupaari nende pika elu jooksul. Tõenäoliselt oli nende kahe teineteist leidnud inimese vahel erakordselt tugev side. Ei või ju ükski kõrvalseisja teiste abielu kohta anda täpseid hinnanguid, sest paarisuhte sisekliimat oskavad analüüsida siiski vaid need, kes selles paarisuhtes on. Kuid fakt, et see 25. septembril 1945. aastal sõlmitud liit alles 16. veebruaril 2007 Lilli Prometi surmaga katkes, on kõnekas ning räägib enda eest.

Inimene, kelle kohta on öeldud: «Pole võimalik lahutada sellist intelligentsust ja tasakaalukust tema kirjatööst: need olid üksteisest nii läbi põimunud, et oli raske öelda, kust üks algas või teine lõppes,» võib pakkuda huvi ka täna, 21. sajandil uue põlvkonna esindajatele, sest ühte ning peagi hääbuvat ajastut vahetult kogenud isiku ja tema loomingu kaardistamine on tõhus vahend nende keeruliste aegade mõistmisel. Ning lisaks olgem ausad: Prometiga tasub tutvuda juba ainuüksi seetõttu, et tegemist oli markantse inimesega, kes oli looduselt saanud kingituseks haruldaselt nõtke sule.

Veel on võimalused kandikul

Ühiskondlikud seisakuaastad ei tähendanud sugugi, et Lilli poleks tegevuses olnud. Looming ei saanud seista paigal, see vajas jätkuvalt kanaliseerimist. Tema töölaud oli täis tihedat tegevust ning võttis lisa ka teistest kirjanduslikest väljenduslaadidest, haarates aeg-ajalt luulelisema sõnaseade järele.

Aeg oli saanud sedapalju valmis, et Lilli luuletused kandsid endas midagi enamat kui lihtsalt hästi ritta seotud sõnu. Sest olgem ausad – kes kirjutamisega seotud inimestest pole ise aeg-ajalt mõnda juhuslikku salmi seadnud? Perioodikaväljaannetes ilmus alates 1940. aastatest pisteliselt Lilli luuletusi, kuid luulekoguna neid eraldi välja ei antud. Huvitav on siinjuures tõdeda, et üks nendest noorusaegadest pärit luulekatsetustest oli «Debora ja vendade» põhjal Debora ja Lilli üheks omavahelise hõõrdumise aluseks: «Tõsisem oli plagiaadi süüdistus. /.../ «Saaremaa poisid» ilmus «Sõjasarves» ja toonane luulekriitika autoriteet Nigol Andresen reageeris sellele eraldi analüüsi ning helde tunnetusega – «rahvalik koduluule», «isikupärane», «südamlik», «kõrge patriootiline luule, vaba igasugusest trafareetsusest» /.../ LP personaalbiograafias 1944–1945 on küll arvel kümme värsistust, ent mitte ühelgi pole sarnasust «Saaremaa poiste» sõnumi ega struktuuriga. Täiesti võimalik, et algaja LP teise menust õhinasse sattudes midagi kokku riimis, mille DV sealsamas toimetusetoas julmalt paika pani. Ses mõttes tuleb DV-le õigus anda, et LP luuletöödes pole lüürilist tunnetust ega ka lahedat värsijooksu.» (Kalda 2010: 244-246)

1970. aastal ilmunud «Iibelpuu» erines suuresti autori varasematest katsetustest, seosed noorusaegadel ilmunud värssidega olid vaid kaudselt aimatavad. Luuletuste mediteeriv põhitoon ning elunägemise omapära väljendasid poeetilistes mõtisklustes noorpõlves läbitud sõjavapustusi küpse keskea arutleva tagasivaatega. ««Iibelpuu» õnnestumisi kogume keskmise pikkusega optimistlike, naljatlevate või pilkeliste lugude hulgast, olulise komponendina tuleb arvesse ka enesetögamise lust,» sõnab Henn-Kaarel Hellat. (Hellat 1971: 53)

Ometigi on selles luulekogus tunda mingit väga nõutukstegevat nukrust, selle ilmekaks näiteks võib teosest võtta luuletuse «Sünd»: «Ma pole kunagi veel / matusekõnesid pidanud. / Tahaksin, et mul ei tuleks / eales pidada neid. / Ämmaemandaks oleksin küll, / uustulnuka kisa pärast. / Et jälle kord kuulda ja veenduda: / inimene teeb häält! / On sündinud inimene.» (Promet 1970: 92)

Luulekogu pealkiri aga tekitas mõneti hämmastust ja kummastavaid seoseid. «Iibelpuu» tähendab Haljala murdealal «kibuvitsa». Paratamatult viib Lilli-poolne nimevalik mõtted kirjanik Leida Kibuvitsale*, kellega Lillil oli Kirjanike Liidu kaudu olnud mitmeid kokkupuuteid: «Leida Kibuvits oli ekstsessiivne naine, andekas, vaimult ja sõnas sädelev, tujult ja käitumiselt ootamatu. /.../ Pärast vangisolekut 50ndail aastail, ja oma viimasel kümnendil eriti, muutus ta erakuks, oli elust kibestunud ja inimestes rängalt pettunud. /.../ «Kuidas elad, Leida?» küsisin. «Oi, väga hästi – keegi ei kadesta mind enam!» vastas ta hõisates, kibuvitsalikult endaks jääv. Tundsin Leidat nii lähedalt, et tean – see oli heitunud hinge karjatus.» (Promet 1997: 40)

Kui vaadata Kibuvitsa loomingut ja Kibuvitsa eluteed, siis nii mõnedki luuletused «Iibelpuus» kõnelesid selle keerulise saatusega naise teostega: «Valges sajus» justkui pajataks Kibuvitsa «Soomustüdruku» (1932, siin kasutatud 1986. a väljaannet) peategelase mõtisklustest, kui too on kaotanud äsja oma ema: «Ei saanud mõista, kuidas see must auk keset valget lund võis järsku jäädavalt neelata elava inimese. Nii sõnaka ja nõuka, nagu seda oli tema ema. Miina polnud elus veel kordagi haige olnud. Nüüd aga nii lihtsalt, nii vaikselt, nii halastamatult, nii puhtalt, jälgi jätmata…» (Kibuvits 1986: 396) Võrdluseks Lilli sulest ilmunud read: «Tulen välja trepile. / Olen vang – / ümber lumelagedad, / ees on hang. // Pistan lume habemesse / käe. / Kasvab sadu / müüriks ette. / Ma ei näe. // Valgetele huultele / langeb lumelemm. / Olen varsti, / olen varsti valge memm. // Olen varsti, / olen varsti... / Aga ma ei taha seda, / tahan / huligaanit seda.» (Promet 1970: 65)

Vahest on see pelgalt otsitud allusioon, kuid mõlemas naises oli teatud sarnasust ja nende loominguski mitmeid ühiseid jooni – kuigi Kibuvits andeka romaanikirjanikuna ilma tegi, oli temalgi pihutäis sõnasuutlikke novelle ning jutustusi, mis oma tundlikkuse ja karakterite joonistamisega silma paistsid. Sarnasust Leida Kibuvitsa ja Lilli Prometi loomingus on täheldanud ka Debora Vaarandi: «Kibuvits kirjutas ligilähedaselt samaviisi, teda oli üsna värske lugeda. /.../ Lilli oli parem. Eks nad mõlemad õppisid kunstikoolis, aga päris kunstnikeks ei saanud.» (Kalda 2010: 242)

1971. aastal ilmus Lillilt võrdlemisi provokatiivne romaan «Primavera», mis tõi Lillile ilmselt enam kortse, muremõtteid ja halli juustesse kui ükski senine töö. Romaan sündis väga mahuka materjali läbitöötamise tulemusena. Aastaid enne seda olid Lilli ja Ralf käinud puhkusel Itaalias ning leppinud enne reisi kokku, et nad ei tee märkmeid. Reisi lõppedes aga leidis Lilli, et ta soovib nähtut siiski lugejatega jagada. Kuna olemas olid ainult ülesvõtted ning mälestused, pidi Lilli romaani kirjandusliku ruumi kujutamiseks ära tegema suure ja mahuka töö – taas tuli uurida kaarte ja atlaseid, võtta ette entsüklopeediaid ning teha ohtralt märkmeid.

Romaani peategelaseks valis ta omamoodi eneseotsinguile suundunud näitlejanna Saskia, kes on üks omanäolisemaid tegelasi ning sarnaneb taas mitmeti Lilli endaga. 1980. aastatel tegi Eesti Televisioon saatesarja «Õhtutund kirjanikuga». 1987. aasta suveperioodil toimus saade Lilli Prometiga ning tema Nõmme kodu suures toas, kus Lilli ning ajakirjanik Peeter Hein hubaselt istusid ja Lilli enda tehtud veini rüüpasid, küsib Peeter Hein Lillilt, et miks ta valis «Primavera» peategelaseks näitleja, mitte kunstniku. Kirjanik vastas: «Loovate kunstide puhul on juba kord nii, et loomispsühholoogia on sama, tüübi loomise osas samuti, sest näitleja loob tegelast samuti kui kirjanik oma tegelasigi. Tähendab, korjab niithaaval kokku või siis laiendab või võimendab nähtud tüüpi. Nii nagu kirjanduses, nii toimub see ka laval.»

Romaanis kujutati kõikjalt Nõukogude Liidust tulnud erinevate inimeste kokkusaamist Itaalia turismireisil. Saskia kohtub oma nooruspäevade, teise maailmasõja eelsesse aega jäänud tuttava Märteniga. Sündmuste taustaks on võrratu Itaalia, kus reisiseltskonna inimesed saavad ühel või teisel moel rääkida oma lugu. Romaan on mitmekihiline ning naudinguga loetav ka tänapäeval, annab minevikust ja selle sündmustest omanäolise tagasivaate ning on kirjutatud ladusas keeles. Ometigi hakkas teos elama autorist täiesti sõltumatut elu – see sattus Venemaal keelatud raamatute nimekirja, tuues Lillile järjekordselt kaasa vintsutusi, kuigi sedakorda oli kirjanik oluliselt kogenum ning emotsioonivaesem kui kümne aasta eest, kui oli puhkenud torm «Meesteta küla» ümber – kogemused tulid siinkohal kasuks.

Venemaal ilmus tõlge 1973. aastal ning äratas mitmekülgset huvi oma värske eetika ja kunstitundlike rõhuasetustega, kuid teised toonased liiduvabariigid mingit huvi üles ei näidanud. Ka ingliskeelse tõlke väljaandmine juba 1980. aastatel tekitas Lillile suurt peavalu ning seda kõike ühe naiskarakteri, Saskia toakaaslase Fevronia kujutamise tõttu: «Kuis võisin arvata, et mu teose kõrvaltegelane Fevronia /…/ võib vallandada aastaid kestva vihalaviini. /…/ Igal raamatul on oma saatus, nõrganärvilised ärgu hakaku kirjanikuks. See, mis minuga juhtus, võib ju ka teistega juhtuda.» (Promet 1997: 71; 73)

Fevronia on kui koondpilt suurrahvast, kelle käitumislaad oli romaani vältel paiguti kõikuv ülimast kohtlusest arrogantsini väiksemate naaberrahvaste üle. Fevronia ei tundunud eesti lugejale kuidagi veider ega ehmatav, kuid on arusaadav, miks asjad just nii läksid, et teos keelatud oli: vene mentaliteeti kandvat tegelast kirjeldab ühe väikerahva esindaja ning selle väikerahva esindajad pidanuksid lugupidavamalt suhtuma «suurde vene hinge», võtma teda kui vabastajat, kedagi, kes vabastas väike rahvad nii kodan likust õudusest kui ka Saksa okupatsiooni aegsetest jubedustest.

Venemaal ilmumise järel kirjutas keegi niinimetatud ühekordne kirjanduskriitik G. Gognev Komsomolskaja Pravdas, et Saskia on intellektuaalne snoob, kes vastandub Fevroniale taktitult. See artikkel viiski «Primavera» musta nimekirja ning teost ei vaadatud hea pilguga. Samas tekkisid raamatukogudes romaanile pikad lugemisjärjekorrad.

Suuresti lohutavana mõjus teadmine, et «Primaverasse» suhtuti kui kunstiteosesse. Prometiinides kirjutas Lilli, et Kaarel Irdi noorem tütar abiellus Dominiiklaste kloostri õuel, hoides käes pruudikimbu asemel tema romaani: «Raamat tahab nagu inimenegi ilus välja näha. Raamat on lõpetatud alles siis, kui see on ka riidesse pandud, ja pole sugugi ükspuha, kuidas. Heino Kersna raamatukujundust, tema peent maitset, mõtestatud lahendusi ja virtuooslikku šrifti annab imetleda. On rohkesti lugejaid, kes tema kujundatud «Primaverat» hoiavad nagu kunstiteost.» (Promet 1997: 99)

Retseptsioon «Primaverale» oli kõnekas. «Niisiis „Primavera» on üllatavalt komponeeritud, värske ja paeluv ning tõhusa sotsiaalse programmiga teos.» (Hellat 1971: 4) Teosest on andnud võrdlemisi põhjaliku käsitluse kirjandusteadlane Pärt Lias, kes vaatles seda kui peategelase minajutustaja vaatenurgast hargnevat sise monoloogi ja tema vaatepunkte, jättes ülejäänud tegelased pigem kõrvaltvaatajateks. Ka on Lias leidnud, et teos koormab lugejat liiga tihedate kunstikirjeldustega. Lias sõnab: «Ning lõppude lõpuks: mis lummav janu küll olla terviklik ajal, mil metafüüsiline klammerdumine kõiksusse on teaduslikult ammu valeks kuulutatud? /…/ «Primavera» on eeskätt Saskia lugu. Raamatus kohatavad arvukad motiivid, eri teemad, üksteisest kauged sündmused, mitmesugustest keskkondadest pärit tegelased – kõik nad koonduvad Saskia ümber. /…/» (Lias 1972: 509-512)

Üsna 1970. aastate alguses tutvus Lilli ühe oma järgmise romaani kangelaseks kujunenud naisterahvaga, kirjastuses Eesti Raamat töötanud marksismi-leninismi kirjanduse toimetuse juhataja Eela Kuuskülliga*. Naised sõbrunesid ruttu: nad olid üheealised, Eela vanem laps oli samaealine Ralf Parve juunioriga ning mõlemad olid sõjapäevil olnud tagalas enam-vähem ühes kandis. Muuhulgas rääkis Eela oma läbielamistest hävitus pataljoni sanitarina, aktiivsest sõjategevusest osavõtmisest ning luurajaks õppimisest sedavõrd värvikalt, et tema loo kirjapanekust sündis romaan «Tüdrukud taevast» (1979).

Romaani seikluslikkus, millesse olid põimitud Tartumaa sõjakatsumused, oli oma faktitäpsuse ning telegrammilaadsete kirjeldustega hingeminev. Vestlusest ühega prototüüpidest, Eela õetütrega selgus, et romaanis olevad alevid, külad, talud ja mõis on täiesti autentselt kirjeldatud ning enamik kõrvaltegelasi on kirjutatud maha otse elust enesest. Prototüüpidena läksidki Lillil käiku Eela õde (Suusi), tema tütar (Piibe), Eela õemees (Lauri), Eela vend (Tobias), vennanaine (Maria), võõrasema (Manneke). Asukohtadena Vesneri mõis, millest sai romaanis Koboldi mõis (peahoone hävis 1944. aasta pommirünnakus täielikult); vanaisa talu Pilpakülas (praeguseni alles ning kasutuses talukoht); venna kodu Sirgukülas (hävis Emajõe-äärsete lahingute ja pommitamiste käigus täielikult). Näiteks on romaanis kirjeldatud Koboldi mõisa pommitamine 1944. aasta suvel üsna sarnane sellega, mis tegelikkuses toimunud oli.

Omamoodi seikluslikkust lisab veel asjaolu, et Eela poeg leidis üles oma ema kunagised fotod, kus noor naine seisab uhkelt sõjaväelase mundris ja sõidab jalgrattal. Romaani esialgne pealkiri pidigi olema «Ingel jalgrattal».

*  Leida Kibuvits (18.10.1907–05.12.1976) – Eesti kirjanik, tuli kirjandusse 1930. aastal romaaniga «Soomustüdruk».

* Eela Kuusküll (24.02.1921–10.01.2003) – nõukogudeaegne poliitikategelane ja kirjastustöötaja.

Tagasi üles