«Saabus vaikus. Kuulsin tema hingamist. Süda tagus rinnas, silmad olid ainiti uksel, ma ei suutnud end liigutada»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Norra kirjaniku Agnes Ravatni põnevikust «Linnukohus». Teletäht Allis Hagtorn põgeneb seksiskandaali eest pealinnast, vahetades oma senise elu vabatahtliku paguluse vastu fjordiäärses majas, kus ühendus välismaailmaga praktiliselt puudub. Avaliku tähelepanuga harjunud Allis muutub eraklikuks anonüümseks teenijaks, kes serveerib õigel ajal toidukordi, peab aia korras ja tülitab salapärast majaperemeest võimalikult vähe. Füüsiline töö on talle otsekui patukahetsus, et end eelneva elu eest karistada. Kõik ei ole aga hoopiski nii, nagu tundub ... Tasapisi satub Allis mehe salapära lummusesse. 

«Head ööd, Allis.»

«Head ööd.»

Ma vajusin põhja. Jäin liikumatult istuma, kuni ta oli läinud oma vannituppa. Bagge, Bagge. Palun tallu hellemalt mu südamel. Tõusin püsti ja läksin raskel sammul trepist üles. See ei olnud võimalik. Pesin hambaid ja nägu ja heitsin voodisse, süda rinnas põminal tagumas, alkohol ei lase mul ilmaski magada. Kuulsin, kuidas ta tuli vannitoast. Pigistasin silmad kinni. Kas sa tõesti siis ei taipa?

Ärkasin ärevuse peale, keset üht unenägu oli mulle meenunud lõke grillis. See ei olnud küll tõenäoline, aga viimased päevad olid kuivad olnud ja kui mõni süsi peaks lendama ... Tõusin üles ja läksin aknale. Lõke oli kustunud. Aga selle ees istus liikumatult Bagge. Tema nägemine torkas mind südamesse. Mitte sellepärast, et ta tahtis üksi olla. Vaid kuidas. Seal ta istus iseenda seltsis kottpimedas ja sobras oma hingesoppides. See ei meeldinud mulle. Kell oli kolm. Mille üle sul mõelda on? Järsku, mingi hoiatuseta, keeras ta ringi ja vaatas minu poole. Astusin tahtmatult sammu kõrvale, akna alt ära, aga polnud kahtlust, et ta oli mind näinud. Jäin tardunult seina najale seisma. Ma tahtsin ainult lõket kontrollida! Kas peaks talle seda hüüdma? Aknast? Ma ei pea seda hüüdma, võin seda sosistada, ja ta kuuleks seda, väljas oli surmvaikne. Läksin voodisse tagasi, seekord peksles süda veelgi ägedamalt, ja tõmbasin teki üle pea, selle all kõik võimendus. Siis kuulsin trepil samme. Raskeid nobedaid samme, mis tulid minu juurde. Nüüd lööb ta mu maha. Nüüd tuleb ta ja teeb mulle otsa peale, ma ei tea, miks ma nii mõtlesin.

«Allis.»

Ta seisis mu ukse taga, tema hääl oli tume, imelik. «

«Ma tahtsin vaadata, kas lõke on kustunud!»

Vaikus. «

«Kas sa tuleksid siia?»

«Mis on?»

Rohkem ta midagi ei öelnud, kuulsin ukse tagant ta hingetõmbeid.

«Vasta!» palusin ma ahastavalt.

«Kas ma võin sisse tulla?»

«Mida sa kavatsed?»

Võti oli minu pool lukuaugus, jõuaksin hüppega seda keerama, aga lamasin nagu halvatu.

«Mida sa kavatsed?»

«Lase mind sisse!»

«Ei!» kiljatasin ma.

Saabus vaikus. Kuulsin tema hingamist. Süda tagus rinnas, silmad olid ainiti uksel, ma ei suutnud end liigutada.

«Oh jumal,» lausus ta vaikselt.

«Anna andeks.» Pidasin hinge kinni, lebasin tardunult.

«Anna andeks.»

«Mis on?» Mu hääl tahtis katkeda.

«Ma ei saanud aru, et ma sind hirmutan. Anna andeks.»

Ma ei vastanud.

«Anna andeks, Allis. Ma ei tahtnud sind hirmutada.»

Ma ei öelnud midagi.

«Kas tahad magada? Kas ma võin korraks sisse tulla?»

«Uks on lahti.»

Uks läks lahti. Ta seisis minu ees, silmad tumedates koobastes; ta oli ilmselt väga palju edasi joonud, kui mina magama heitsin. Ta oli otsekui poolunes, astus ebakindlal sammul tuppa. Vajus põlvili.

«Anna andeks, Allis.»

«Pole hullu.»

Ta lõi ukse tagantkäe kinni.

«Sa oled ju maani täis.»

Ta vaatas mulle otsa.

«Su öökapil on haamer.»

«Ma pean ennast kaitsma ometi.»

«Kas ma võin su põrandal magada, Allis?»

«Minu põrandal?»

Ta ei vastanud. Panin teise padja põrandale, vaibale. «Mul ei ole teist tekki,» ütlesin ma.

«Anna andeks …»  pobises ta ja vajus külili põrandale. Ta pani silmad kinni ja uinus silmapilk. Vangutasin pead. Laps. Tema selg tõusis ja vajus, ta lamas, paljaks aetud pea käsivarrel. Kes ta on? Need järsud liigutused, hunt temas. Ja siiski tundsin ma end soojalt ja turvaliselt, et ta oli seal, mu põrandal. Panin silmad kinni ja keerasin näoga seina poole.

Kaks tundi hiljem pidin ta üles ajama. See oli alanud halina ja hingeldusega. Tema sõrmenukid tõmbusid valgeks, rind kummi. Abaluud kündsid põrandat. Siis hakkas ta ulguma. Sirutasin käe ja raputasin teda tasakesi õlast.

«Sa näed und!»

Ta ajas silmad pärani, ahmis õhku. «Ei!»

«Jah. Sa näed und.»

Ta vaatas mulle otsa. Siis vajus ta kokku ja pani silmad uuesti kinni.

«Püha taevas.»

«Mida sa unes nägid?»

Ta kaevus näoga patja. Ei öelnud midagi.

«Mida?»

Siis kuulsin ta hingetõmmete järgi, et ta magab uuesti.

Kui ma ärkasin, oli ta läinud. Padi lebas põrandal, aga muud jälge temast ei olnud.

Ta istus hommikusöögilauas, kui ma trepist alla tulin. Palusin mõttes, et ta ei tunneks piinlikkust ega elaks seda minu peal kurjalt välja, nagu ta alati tegi. Aga ta ei olnud kuri. Ta naeratas ja vaatas üles.

«Tere hommikust.»

«Tere hommikust,» vastasin ma. Tundsin, kuidas kõhtu valgus soojus.

«See ei kordu. Ma olin ilmselt väga purjus.»

«Kõik on korras. Nii tore, kui külas käiakse.»

«Ma ei saanud ärgates kohe aru, kus ma olen,» ütles ta ja naeratas pisut kohmetult.

Panin kohvi hakkama ja katsin laua. Pärast sõi ta isukalt ja oli kuidagi naerumaias, jutukas. Oli vist ikka veel purjus. Seisin kohvitassiga tööpinna ees ja ei paistnud, et ta peaks seda ahistavaks. Kui kumbki meist teist ahistanud oli, siis tema. Kui ta söömise lõpetas, pidin küsima.

«Kas sa mäletad, mida sa öösel unes nägid?»

«Täna öösel?»

«Kas sa ei mäleta oma hirmuunenägu ja seda, et ma pidin su üles ajama?»

«Kas sa ajasid mu üles?»

«Sa jäid kohe uuesti magama.»

Ta paistis järele mõtlevat.

«See oli ilmselt kohutav painaja. Sa olid üleni higine ja karjusid.» „

«Karjusin? Mida ma karjusin?»

«Või ulgusid.»

Ta naeris korraks.

«Sa just nagu kartsid.»

«Kas ma ütlesin midagi?»

«Ei midagi, millest ma aru oleksin saanud.»

«Ma ei mäleta mitte midagi.»

Kui ta oli seda öelnud, jäi ta sõnatuks. Paistis, nagu keskenduks ta sellele, mida ta ei mäletanud. Tõusin ja koristasin laua ära. Valasin viimase kohvitilga tema tassi. Kui ma taldrikuid loputasin, keeras ta tooli minu poole.

«Mis on?»

«Mul tuli äkki meelde, et.»

«Et?»

«Et ma ei ole sulle rääkinud, kuidas mulle ükskord järele tuldi,» ütles ta ja vaatas mulle otsa.

«Järele tuldi?»

«Jah. Sa peaksid seda võib-olla teadma.»

Keerasin tema poole. «Mismoodi järele?»

«Sest ma ei teagi veel täpselt, kes need olid. Nad tulid siia südaöösel ja võtsid mu kaasa. Viis-kuus suurt kasvu meest. Nor oli minu juures, aga nad kiskusid ta minu juurest eemale ja sõidutasid mu kaubikuga minema.»

«Mis sa räägid.» Istusin laua äärde.

«Me sõitsime palju tunde. Ma lamasin põrandal, käed selja taha seotud, lendasin kurvides kolinal vastu seina. Kuulsin koerte kila. Siis kaubik peatus ja me olime kohal, tagauks avati ja mind lohistati välja. Olime kusagil metsaservas. Oli südatalv, kõik lumine. Kuusemets, okstel raske lumi. Läksime metsa, kiiresti, nad tõukasid mind edasi. Keegi ei lausunud sõnagi. Ma ei näinud ühegi nägu, neil olid silmaaukudega mütsid peas. Nad olid tumedate riietega, saapad jalas, mäletan oma mõtet, et ilmselt on nad erusõjaväelased. Mets oli hääletu, muud polnud kuulda kui meie hingamist ja koerte harvu niuksatusi. Minu ees läks paar-kolm meest ja sama palju minu taga. Ma teadsin, et ei pääse pakku. Tüki aja pärast taipasin, et hakkame kohale jõudma, sest koerad hakkasid üha enam kiunuma ja seejärel haukuma. Kui me jõudsime lagendikule, läksid nad arust ära, kargasid keti otsas üles-alla, mehed lõid neile rusikaga vastu koonu, et nad rahuneksid. Nad tõmbusid lumme kägarasse ja niutsusid vaikselt.»

Rohkem Bagge ei öelnud, vaid läks koju, nagu olin hakanud selle kohta mõtlema, kui ta järsult vakatas ja hajevile läks.

«Jah? Mis siis sai?»

Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

«Mis edasi sai?»

«Mulle anti tool.»

«Tool.»

«Keegi minu taga tõi mulle tooli, seisime keset lagendikku ja mul lubati istuda. Ma istusin, käed ikka veel selja taha seotud, ja külmetasin palja peaga. Surmani väsinud pärast pikka marssi läbi metsa.»

Istusin tooliserval, näost valge hirmu ja imestuse pärast selle üle, mida ta rääkis.

«Siis tõid mõned meestest, kes mul järel olid käinud, toole juurde. Need seati minu ette lumme kahte ritta. Keskel oli üks tool, mis oli teistest palju suurem. Siis tulid ümbritsevast metsast välja mehed ja naised. Kõigil oli ümber pikk must keep ja näo ees mask. Nende nägu kattis linnumask. Neid oli kaksteist, kõiksugu linde. Seal oli ronk, harakas, kajakas, rasvatihane ja punarind. Nägin luike. Hiireviud. Ühel naisel kattis mask kogu pead, see oli isase sinikael-pardi pea. See oli uskumatu vaatepilt, jalustrabavalt ilus küütlevroheline värv mustas riides naise ülaosas, vahtisin kogu aeg ainult teda.»

Puhkesin naerma ja ta tõstis pilgu ja vaatas mind imestunult.

«Sa teed nalja, eks?» „

«Ei!»

Vaatasin teda arusaamatuses.

«Ma sain aru, et see on kohus ja see arutab minu küsimust. Kaksteist kohtu kaasistujat istusid vaikides ja vahtisid oma linnumaski taga otse ette. Minu valvajad seisid reas mu selja taga, ma keerasin pead, ja olid võtnud peast silmaaukudega mütsi: ühel oli hiidlestapea, ühelt poolt pime ja kaks silma teisel pool. Teisel oli kärnkonnapea. Hiirepea. Ühel oli mustalt hiilgav rästikupea. Tundsin kõrvus ägedat pulseerivat tagumist, aga kui ülemkohtunikust naine ette astus, tegin kõik mis võimalik, et talle silma vaadata, tema pilku kinni hoida. Kohtunikul oli ees kullimask. Ta palus mul püsti tõusta. Ta luges ette mu nime ja ütles, et mind süüdistatakse skemdarvig’is. See mõiste oli mulle võõras, aga sain aru, mida sellega mõeldi. Ta küsis, kas ma tunnistan end süüdi. Ma raputasin pead. Me nägime sind, hüüdis üks kaasistuja, otsisin teda pilguga ja peatusin kajaka juures, teadsin, et see oli tema. Raputasin uuesti pead. Kaasistujad pöördusid diskreetselt üksteise poole ja sosistasid, pidasid nõu. Mina seisin sirgelt. Seejärel toimus kõik kiiresti, kullimaskiga naiskohtunik luges ette kohtuotsuse, mis oli juba valmis ja kirja pandud, minul ei lastud selgitusi anda. Ta mõistis mu surma. «Kuritööd on niisuguse iseloomuga, et teevad sinust niding’i.» Samal hetkel, kui ta seda ütles, vaatasin sinikael-pardi poole, kes keeras näo kõrvale. Siis tundsin ta ära, see oli Nor.»

Istusin pulksirgelt ja kuulasin ta jutustust.

«Siis ajasid sa mu üles.»

«Nii et see oli unenägu! Püha taevas, Sigurd! Sa ütlesid, et ei ole!»

«Mida?»

«Sa rääkisid sellest nii, nagu oleks see päriselt juhtunud!»

«Kas ma seda nägingi täna öösel unes?» küsis ta segaduses.

«Ma kuulasin seda nii, nagu oleks see sinuga päriselt juhtunud, nagu oleks sind tõesti metsa viidud, see oli täiesti kohutav.»

Ta naeris üllatunult. „Aga see oli väga tõetruu unenägu.»

Ma raputasin pead. Niisutasin lappi, väänasin välja ja tõmbasin laua tema ees puhtaks. Ta istus mõttessevajunult, vahtis tühjusse ega teinud mind märkama. Hõõrus käega habemetüügast. Tema juuksed olid õnneks märgatavalt kasvanud, ainult ühe ööga. Mustav vaip. Kui ma kraani lahti keerasin, võpatas ta mõtetest üles, lükkas end lauast eemale ja tänas söögi eest.