/nginx/o/2019/03/20/11879903t1h34b4.jpg)
Viimaste aastate jooksul on eesti keelde tõlgitud õige mitu inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi romaani. 2017. aastal külastas naine ka kirjandusfestivali HeadRead Tallinnas. Ei saa salata, et tekkis huvi tema raamatute vastu, kirjutab Mariann Vendelin oma blogis hyperebaaktiivne.ee. Valisin lugemiseks augustis ilmunud raamatu «Vareselõks», sest mind paelusid selle kirjeldusest Põhja-Inglismaa mäed ja kolme naisbioloogi keskkonnauuringud.
Põhja-Penniinid, Inglismaa. Uue karjääri rajamisega kaasnevad keskkonnamõjude uuringud, mida palgatakse läbi viima kolm naist: Rachael, Anne ja Grace. Nende ülesanne on selgeks teha, kas on mõni põhjus, mis keelaks kaevanduse rajamise. Üks on ekspert lindude, teine taimede ja kolmas loomade alal. Naiste baasiks saab Baikie maja, ühiskasutuses olev hoone nõmmel. Omavahel kolmik tegelikult kuigi hästi läbi ei saa ning üksteisele saladusi ei puistata. Kõigil on tegelikult piirkonnaga isiklik seos ning üks neist ka tapetakse selle tõttu. Hiljuti poos end üles ka Baikie maja naabertalu perenaine. Kas kahel surmal on seos? Milliste peidetud luukeredega on seotud karjääri rajamine? Juhtumit saabub uurima Vera Stanhope.
Mulle üldiselt meeldivad paksud raamatud, kus iga detail põnevust juurde lisab. «Vareselõks» oli minu arvates aga liiga paks - põnevam sisu hajus lehekülgede vahele ära ning sama juhtus minu huviga. Tahtsin siiski teada, miks mõrvati üks bioloogidest, eriti kui selgus, et tema minevik on parajalt müstiline. Selle uurimise asemel keskenduti teiste tegelaste tegemistele. Kusjuures kõikide vahel oli meeletult palju seoseid, ühed olid sugulased, teised olid koos vaimuhaiglas aega veetnud jne. Tüütult palju oli passimist Baikie majas, mille asemel oleksin eelistanud lugeda loodusest. Eeldasin, et kui romaanis on mitte üks ega kaks, vaid lausa kolm bioloogi, siis on hulganisti jalutuskäike mägedes ja nõmmedel ning muidugi katseid, aga neid oli liiga vähe, et pilti silmi ette manada. Ühesõnaga: pettusin. Palju lehekülgi pühendati ka kummalisele armuloole kahe abielupetja vahel. Viimane ei saanud mu meelest korralikku lõpplahendustki.
Olen hakanud eelistama krimiromaane, kus puistatakse peeneid vihjeid, kes on kurikael ning eriti meeldib mulle, kui autor on suutnud jätta ka parajalt valejälgi. Selles romaanis olid vihjed nii õrnad, et ma ei pannud neid tähelegi. Mõned detailid olid küll sellised, mis tundusid tähtsusetud, aga leidsid lõpplahenduses olulise koha. Siiski ei meeldinud mulle, et kõik seletused ja paljastused jäid viimasesse 5-leheküljelisse peatükki.
Ann Cleeves sündis 1954. aastal ning kasvas üles maapiirkonnas, kus ta isa oli külakooli õpetaja. Naine alustas kirjutamist tänu oma abikaasale. Nimelt on Tim ornitoloog ning üsna ruttu peale nende abiellumist määrati ta ühe väikese saarekese ülevaatajaks. Saarel ei olnud peale lindude vaatamise muud teha ja nii hakkaski Ann lugusid looma. Ta on kirjutanud mitmeid sarju, millest eesti keelde on tõlgitud 4 osa Shetlandi ja 2 Vera Stanhope'i seeriast. Nende raamatute põhjal on valminud kaks BBC telesarja – «Shetland» ja «Vera».
«Vareselõks» ei suutnud mind köita. Raamat venis ning ei haaranud kaasa, sest keskenduti ebahuvitavatele detailidele tegelaste eludes ning liiga vähe oli juttu mõrva uurimisest või Põhja-Inglismaa loodusest ning keskkonnauuringutest. Ka lõpplahendus ei rahuldanud mind. Romaani põnevaim osa oli mõrvatud naise minevik. Soovitan raamatut neile, kellele meeldib, kui krimiraamatus on lugeja ees valla iga tegelase argipäev ning kuriteo lahedus selgub alles viimastel lehtedel!