Rahvusvaheline luulepäev: 5 näidet värskest kodumaisest luulest, mis väärivad esile tõstmist

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

UNESCO eestvõttel tähistatakse alates 1999. aastast 21. märtsil luulepäeva, mille eesmärgiks on propageerida luule lugemist, kirjutamist ja avaldamist. 

Luulepäeva tähistamiseks tuleb kindlasti head Eesti luulet (ette) lugeda. Seda on meil väga palju, mistõttu on siinne napp nimekiri mõneti ebaõiglane, kuid annab ehk pisut inspiratsiooni ise väärt lugemist edasi otsida. Kaunist luulepäeva!

FOTO: Raamat

  • Mehis Heinsaare luulekogu «Pingeväljade aednik» on ka tänavune Gustav Suitsu luulepreemia võitja. Heinsaare teine luulekogu on eelmise raamatu mõtteline jätk, kus ta jätkab veelgi intensiivsemalt rännakut läbi inimhinge süvakihtide.

Pingeväljade puisniidul,

iidnoorte soprantammede vahel

jalutab vilistav aednik, kastekann käes.

On parasjagu kolmekümne seitsmes juuli,

on rammusate mussoontuulte aeg,

ühe ööga mil puhkevad õide

kõik hurmavad nõidkäed!

FOTO: Raamat

  • Kristiina Ehina luulekogus «Aga armastusel on metsalinnu süda» on luuletused aastaist 2016–2018. 2018 detsembris ilmunud kogu jõudis olla poeriiulitel vaid üks kuu, kuid lugejad valisid selle ikkagi 2018. aasta parimaks luuleraamatuks.

Nüüd olgu kõikidele kuulda

et muutsin meelt ja muutsin suunda

mu kõne muutus tasemaks

ja parem käsi vasemaks

Hing on täis ja tühi tasku

annan uue vana vastu

loon headuse impeeriumi

ja heldusministeeriumi

teen liiga julged aremaks

ja vasema taas paremaks

Kuid seni kui ma magasin

said taksid hundiks tagasi

ja seni kuni kohvi jõin

nad jänkud metsas ära sõid

Nüüd heiskan masti päikseketta

ja jätkan ilma jänkudeta

FOTO: Raamat

  • Merike Krämer Mets andis tänavu välja luulekogu «Läheduse kaugus». Luuletaja on pikemalt kodumaalt eemal viibinud ja on nüüd tagasi kodumaal. Seda on tunda ka tema loomingus. 

Armastus on kui Elumeri -

Värviline, sügav ja tormine.

Mõnikord löövad

lained nii kõrgele,

et ma kaotan iseenda

ja küsin, kes ma olen.

FOTO: Raamat

  • Aidi Vallik «Kust said? Luulelood loomadest». Kas tead, kust orav oma kenad tuttkõrvad sai? Või rebane oma punase kasuka? Kuidas roti saba kiilaks jäi? Või miks mutt maa all elab? Kui veel ei tea, siis tuleb lugeda Aidi Valliku luulekogu, mis on hea lugemine nii väikestele kui suurtele. 

Siis ühekorra maanteed nägi:

seal oli mehi terve vägi,

kui värske asfalt maha sai,

triip keskele veel valge, lai – 

ja mägral turgatas idee!

FOTO: Raamat

  • Lehte Hainsalu «Emajõe sinine veri». Vabavärsiline raamat on pühendatud saja-aastase Eesti Vabariigi ühele vanemale ja igihaljamale linnale, Tartule.

Elamiskõlblikus linnas

on mõni kõrgem koht,

kust paistab kätte vaba silmapiir,

mitte katuserägastikud ei jookse lõpmatusse.

Täiesti vabal silmapiiril

puudutab taevas maad

oma armurohke käega.

Pilk vabale silmapiirile on ainus, mida vajad

aeg-ajalt.

Mittemilleski on kõik.

Tagasi üles