:format(webp)/nginx/o/2019/03/22/11885232t1h2021.jpg)
Erin Morgensterni fantaasiaromaan «The Night Circus» jäi mulle ammu silma, sest sel on Goodreadsi keskkonnas kõrged hinded. Raamat seisis mul tükk aega riiulis, kuni leidsin, et on aeg midagi inglise keeles lugeda. Minu poolt jääb kiidulaul küll tulemata, kirjutab Mariann Vendelin oma blogis.
1873-1903, London ja Le Cirque des Rêves. Le Cirque des Rêves on maagiline tsirkus, mis ilmub sama äkitselt kui kaob ning on avatud ainult öösiti. Kui oled seda kord külastanud, tahad kindlasti minna uuesti, sest avastad iga õhtu üha uusi telke ja esinejaid. Mõned külastavad tsirkust vaid oma kodulinnas, teised ajavad teda taga üle kogu maailma. Kogu selle maagia taga on kaks noort maagi Celia ja Marco. Nad mängivad üht mängu, võimete võrdlemise võistlust, mille reegleid nad ei tea, täiustades kordamööda tsirkust. Pikka aega on tüdruk teadmatuses, kes on üldse tema vastane. Peagi tuleb see aga välja ja vihaste vastaste asemel saab neist hoopis armastajapaar.
Kui «The Night Circus» ühe sõnaga kokku võtta, oleks see: segadus. Just nii tundsin end terve lugemise vältel. Mind köitsid küll tsirkuse maagilised kirjeldused ning eriti kaasahaaravad olid sina-vormis peatükid, mis tekitasid tunde, et olen ise mõnd erakordset telki kogemas. Samuti tundus see osa loost kõige terviklikum, alustades tsirkusesse sisenemise ja lõpetades sealt väljumisega. Põhilisele süžeele ei saanud ma isegi siis pihta, kui pool raamatut loetud oli. Samamoodi, kuidas hoitakse teadmatuses võistlejaid, on hämaras ka lugeja. Üldse oli raamat paras kaos, hüpeldes tegelaste, erinevate paikade ja ajavahemike vahel. Kohutavalt keeruline oli järge pidada ning pidevalt oli tunne, et midagi jäi kahe silma vahele. Lahtised otsad ja vastamata küsimused võivad ju loo maagilisusele juurde lisada, kuid minu arvates romaan nendest ei võitnud. Ka raamatu lõpus jäi palju segaseks.
Romaan kulgeb aeglaselt ning unenäoliselt. Ma ei oleks imestanud, kui oleks selgunud, et suur osa loost toimubki kellegi unenäos. Nii siiski ei olnud. «Duell», mida kaks maagi tsirkuses peavad, on küll üks loiumaid, millest ma lugenud olen. Sellest puudus pinge ning ausalt öeldes ei olnud üldse tunnetki, et tegu oleks maagilise võistlusega. Mind valdas küll ootusärevus, sest tundus, et lugu kogub suure finaali jaoks hoogu. Olin valmis, et toimub mingi vaimustav pööre, aga seda ei juhtunud. Lisaks sellele, ei läinud mulle absoluutselt korda Celia ja Marco. Nende suur armastus oli sama segane kui ülejäänud lugu. Võib ju öelda, et üksteise võlumine toimus läbi loomingu, omavahel puutusid armastajad kokku ju vaid minimaalselt. Palju põnevamad tegelased olid kaksikud, Bailey või kellameister. Tsirkus ise tundus vahepeal samuti eraldi tegelane olevat, sest kõik keerles ju ümber tema. Ootasin siiski raamatust enamat: rohkem pinget, põnevust, kaasahaaravat tegevust, suuri tundeid.
Erin Morgenstern sündis 1978. aastal Ameerika Ühendriikides ning kasvas üles Massachusettsi osariigis. «The Night Circus» on tema debüütromaan, mis ilmus 2011. aastal. Tema teine romaan näeb ilmavalgust 2019. aasta novembris. Naine ei kirjuta iga päev, vaid pigem kirjutab palju ühe korraga. «The Night Circus» sai alguse NaNoWriMo projektina. Morgenstern kirjutas tegelikult teist lugu, kuid see ei jõudnud kuhugi ning ta otsustas viimases hädas oma tegelased tsirkusesse saata. Raamat sündis üsna samamoodi, nagu külaline tsirkust avastab - esmalt tuli koht, siis kohtumine inimestega ning alles siis, kui kõik telgid on külastatud, selgub, mis selle kõige taga on. Naine kulutas väljamõeldud tsirkuse avastamisele lausa kaks NaNo ning tekst läbis enne avaldamist veel hulga muutusi.
«The Night Circus» sisaldab palju ilusaid ja maagilisi kirjeldusi erakordsest tsirkusest ning suudab tekitada ka tunde, et oled ise must-valgete telkide vahel seda avastamas. Pelgalt sellest ei piisanud, et mind võluda, sest esiteks oli süžee kohutavalt segane ning teiseks olid ootused fantaasiaromaanile kõrged. Uuesti ma seda ei loeks. Ootasin kogu aeg, et nüüd juhtub midagi ja ma hakkan seda lugemist nautima, kuid seda ei juhtunud. Kaks peamist asja, millest puudust tundsin, olid pingeline võitlusmoment ja usutav armastusliin. Soovitan lugeda neil, kes armastavad ilusaid kirjeldusi ning jumaldavad tsirkust, aga ei hooli suurt aeglaselt kulgevast loost!