Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/22/11885279t1h9ca4.jpg)
Kirjanik Tõnu Õnnepalu andis kirjastus EKSA alt välja uue romaani «Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem», mis on triloogia esimene osa.
/nginx/o/2019/03/22/11885284t1ha1a8.jpg)
See raamat on esimene osa triloogiast, kus ollakse kodus mujal kui kodus. Järgmine köide, «Muskoka, Ontario. Märkmeid ühelt aakrilt», viib mõistagi Kanada vaigust lõhnavatesse laantesse. Ja viimases köites jõutakse välja ühele meresaarele.
Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast maailma ja iseendasse vaatamise raamatud. Võib-olla ka koduotsimise raamatud. Sest kus see inimese kodu siis õieti on, kas kuskil paigas maailmas, iseendas või hoopis kusagil sealpool maailma ja ennast?
Kõigis neis mujal-kodudes kohtab muidugi ka nende paikade teisi asukaid: inimesi, taimi, loomi, linde, raamatuid, mälestusi, kummitusi ja muid vaime. Sest kõik paigad on ju asustatud enne meid.