Kuidas KGB Pärnu illegaalid põranda alt välja nuhkis

Valuuta baar. Vaade nn KGB toale ja seal leiduvale.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Loe katkendit Vladimir Pooli raamatust «Minu elu ja teenistus KGBs». Vladimir Pool, kunagine Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ning majandusvastuluure juht, valgustab oma mahukas elulooraamatus esimesena Eestis Nõukogude julgeolekuorganite telgitaguseid ja tegevust seestpoolt.

Pärnu illegaalid

Kevadel 1978. aastal tutvusin teadmisjanulise asjaliku noore inimesega, keda hakkasin tundma õppima kui võimalikku KGB operatiivtöötaja kandidaati. Kohtusime perioodiliselt, andsin talle erinevaid ülesandeid. Peagi andis ta teada, et Pärnus Haapsalu maantee eramajas varjab end illegaal. Oma järelduse oli poiss teinud järgmise tähelepaneku põhjal.

Selles majas elas mitte eriti suhtlemisaldis naine lapsega, kes käis pidevalt turul ja müüs seal igasuguseid mänguasju, muu hulgas väikseid meisterlikult valmistatud purjelaevu. Minu KGB-töö kandidaat järeldas, et sellist kaupa pole naisel kuskilt võtta ja järelikult elab keegi varjatult tema majas ning valmistab neid müügiks. Signaali ma kontrollida ei jõudnud, mind ootas uus teenistuskoht. Andsin asja üle vanemale operatiivtöötajale major Evald Talivätingule.

Aasta pärast veetsin ma mõne puhkusepäeva ema juures Tallinnas ja põikasin sisse ka sõprade-kolleegide juurde Pärnusse. Minu vanas kabinetis istus uus Pärnu linnaosakonna ülema asetäitja Evald Taliväting, kellel oli juba alampolkovniku auaste. Tema kamina peal ilutses kena purjedega laevuke. Ma tundsin huvi:

«Evald, kust selle said?»

«Kas te ise ei arva ära?» vastas alampolkovnik küsimusele küsimusega. Evald Taliväting viis minu alustatud asja lõpuni. Tuli välja huvitav lugu. Illegaal oli põranda all istunud juba palju aastaid. Varem oli tal väga korratu elu, ta jõi. Ükskord varastas Eesti Televisiooni operaatorilt videokaamera ja kartes kriminaalvastutust, läks põranda alla, eelnevalt võrdlemisi usutavalt lavastanud oma enesetapu ja jätnud hüvastijätukirja. Enesetapu uurimise käigus leiti Pärnu jõe äärest kaldale uhutud varastatud paat ja arvati, et sellest paadist meie kangelane üle parda viskus ja uppuski. Ta tunnistati surnuks, edasised otsingud lõpetati. Varguse eest illegaali kriminaalvastutusele ei võetud, kuna kuritegu oli aegunud. Ta oli uskumatult õnnelik, et ta vabatahtlikust vangistusest välja aidati ning tänutäheks kinkis Talivätingule mitmemastilise purjelaeva.

Pärnus oli veel üks «illegaal». KGB linnaosakonda tuli anonüümkiri, milles teatati, et ühe Pärnu suure ettevõtte direktor V. O. pole tegelikult mitte eestlane, vaid soomlane, kes sõja ajal oli sakslaste teenistuses ja elab nüüd valenime all. Teate oli viletsa käekirjaga kirjutanud pooleldi kirjaoskamatu inimene, tunda oli «heasoovija» kätt, kuid ma otsustasin siiski signaali kontrollida. Eluloolised andmed, mida V. O. enda kohta ankeedis näitas, paika ei pidanud, selliste andmetega inimese sündi registreeritud ei olnud.

V. O. signaali kontrollimine langes kokku tema planeeritava sõiduga Soome, tuli ära otsustada illegaali välismaale laskmise küsimus. Tundes teda isiklikult, ma riskisin. Pärast tema tagasitulekut helistasin talle ning kutsusin enda juurde, et kuulata reisimuljeid. Kui V. O. tuli osakonda, ütlesin talle:

«Tegelikult ma kutsusin teid teisel põhjusel. Pidin sellest juba enne teie komandeeringut rääkima, aga ei tahtnud reisi segada. Mis te arvate, mida ma teilt teada tahan?»

V. O. ütles, et ootas ammu juba kutset KGBsse ja rääkis puhtsüdamlikult endast kõike. Tõesti, ta ei ole eestlane, vaid ingerlane, pärit Siverski jaama lähedalt Leningradi oblastis, oma vanemaid ta ei mäleta, elas sugulase juures. Kui 1941. aastal sakslased tulid, muutus elu hoopis väljakannatamatuks, ta oli oma sugulasele koormaks. Ta oli siis kaheteistaastane ja et kõht täis saada, läks sakslaste juurde «polgu pojaks», hakkas hobuste eest hoolitsema.

Sakslaste juures sai ta teise nimega dokumendi, mille järgi pärast sõda vormistati pass ja ta sõitis Kirgiisiasse ehitusele tööle. Seal lõpetas ta õhtukooli ja tehnikumi, oli aktiivne komnoor ja kommunist, tõusis kiiresti ametiredelil, sai ettevõtte direktoriks ning toodi mõne aja pärast üle tööle Eestisse. Siin tundis ta pidevat hirmu paljastamise ees. Selgituse kirjutas V. O. pisarsilmil, korrutades: «Koorem langes õlgadelt, nüüd on kergem elada.» Lõpuks ta küsis: «Mis minust nüüd saab?» Vastasin, et midagi ei juhtu, vaja on vaid ta legaliseerida, aga milline perekonnanimi jätta, selle peab ta ise otsustama. Et mitte muuta naise ja poja perekonnanime, jättis V. O. endale illegaali nime.

Tagasi üles