Tiksuv pomm laboris: vastuolu vaba tahte ja tänapäevase teaduse vahel on nagu keset laborit seisev elevant

Yuval Noah Harari. Foto: Poppe, Cornelius / NTB scanpix

Loe katkendit Yuval Noah Harari teosest «Homo Deus», mis ilmus tänavu Postimees Kirjastuselt. Käesolevat sajandit kujundavad erakordsed väljakutsed, unistused ja painajad alates surma alistamisest kuni tehiselu tekkeni. Oma teises raamatus arutleb üks kaasaja säravamaid mõtlejaid Yuval Noah Harari selle üle, mis saab meist siis, kui need kõik teoks saavad. Kuidas kaitsta oma habrast maailma iseenda hävitava tungi eest?

Tiksuv pomm laboris

Praegu valitseb maailma liberaalne komplekt, mis koosneb individualismist, inimõigustest, demokraatiast ning vabast turust. Kuid 21. sajandi teadus õõnestab liberaalse korra alustalasid. Kuna teadus ei tegele väärtusküsimustega, ei saa see kindlaks teha, kas liberaalidel on õigus, kui nad väärtustavad vabadust rohkem kui võrdsust ja indiviidi rohkem kui kollektiivi. Kuid nagu kõik teised religioonid, ei tugine ka liberalism üksnes mõttelistele eetilistele tõekspidamistele, vaid ka sellele, mida see peab faktilisteks väideteks. Need faktilised väited ei pea vastu karmile ja põhjalikule teaduskontrollile.

Liberaalid väärtustavad isiklikku vabadust nii kõrgelt, sest nad usuvad, et inimestel on vaba tahe. Liberalismi järgi ei ole valijate ja klientide otsused ettemääratud ega ka suvalised. Loomulikult mõjutavad inimesi välised jõud ja juhuslikud sündmused, kuid lõppude lõpuks võib igaüks meist viibutada vabaduse võlukepikest ning ise enda eest asju otsustada. Just sel põhjusel näeb liberalism valijates ja klientides niivõrd suurt tähendust, ärgitades meid kõiki oma südant järgima ning tegema seda, mis meil end hästi tunda laseb. Meie vaba tahe annab universumile tähenduse ja kuna ükski kõrvalseisja ei tea, mida te tegelikult tunnete ega saa teie valikuid täie kindlusega ennustada, siis ei peaks te ka oma huvide ning soovide eest seismist mõne Suure Venna hooleks usaldama.

Inimestele vaba tahte omistamine ei ole eetiline tõekspidamine, see tahab olla maailma faktiline kirjeldus. Kuigi see nn faktiline kirjeldus olnuks ehk asjakohane John Locke’i, Jean-Jacques Rousseau ja Thomas Jeffersoni elupäevil, siis viimase aja uusimate loodusteaduslike avastustega see kuidagi ei ühildu. Vastuolu vaba tahte ja tänapäevase teaduse vahel on nagu keset laborit seisev elevant, keda paljud eelistavad mitte näha, suunates pilgu selle asemel mikroskoopidesse või fMRI seadmesse.

18. sajandil oli Homo sapiens justkui salapärane must kast, mille siseelu jäi väljapoole meie haardeulatust. Kui toonased õpetlased endalt küsisid, miks inimene noa haaras ja teise inimese surnuks pussitas, oli sageli vastuseks: «Sest ta otsustas nii. Ta kasutas vaba tahet valimaks mõrv, mistõttu on ta oma kuriteo eest täielikult vastutav.» Kui teadlased eelmisel sajandil Homo sapiens’i musta kasti avasid, ei leidnud nad sellest ei hinge, vaba tahet ega ka «mina», vaid üksnes geene, hormoone ja neuroneid, mis alluvad samadele keemia seadustele, mis valitsevad ka ülejäänud tegelikkust. Kui nüüdisaegsed teadlased küsivad, miks inimene noa haaras ja kellegi surnuks pussitas, siis ei rahulda vastus, et ta otsustas nii, arvatavasti kedagi. Selle asemel annavad geneetikud ja ajuteadlased meile palju üksikasjalikuma vastuse: «Ta tegi seda ajus aset leidnud nii- ja naasuguste elektrokeemiliste arengute tõttu, mida mõjutas kindel geneetiline muster, mis omakorda peegeldas igiammuse evolutsioonilise surve ning juhuslike mutatsioonide kombinatsiooni.»

Ajus leiavad aset elektrokeemilised arengud, mis viivad mõrva sooritamiseni, on kas ettemääratud või juhuslikud või segu neist kahest, kuid need ei ole kunagi vabad. Näiteks kui närvirakk edastab elektrilaengu ehk närvimpulsi, võib tegu olla ettemääratud reaktsiooniga välistele ärritajatele või siis suvalise sündmusega, näiteks mõne radioaktiivse aatomi spontaanse lagunemise tulemusega. Kumbki võimalus ei jäta ruumi vabale tahtele. Otsused, milleni jõutakse läbi biokeemiliste sündmuste ahelreaktsiooni, kus iga järgmise sündmuse määrab eelmine, ei ole kindlasti vabad. Otsused, mis tulenevad aatomisisestest juhuslikest äpardustest, ei ole samuti vabad – need on lihtsalt juhuslikud. Kui juhuslikud äpardused ühinevad ettemääratud arengutega, kaasnevad sellega küll tõenäolised tulemused, kuid ka see ei ole sama, mis vabadus.

Eeldame, et me ehitame roboti, mille protsessor on ühendatud radioaktiivse uraanikamakaga. Kui robot peab otsustama kahe valikuvõimaluse vahel – näiteks, kas vajutada parempoolset või vasakpoolset nuppu –, loeb robot kokku viimase minuti jooksul lagunenud uraaniaatomid. Kui tegu on paarisarvuga, vajutab see parempoolset nuppu. Paarisarvu korral vajutab see vasakpoolset nuppu. Me ei saa sellise roboti tegevuse suhtes kunagi kindlad olla. Kuid keegi ei nimeta seda riistapuud «vabaks» ja me ei tuleks selle pealegi, et lubada sellel demokraatlikel valimistel hääletada või seda õiguslikult vastutusele võtta.