Ühtaegu koomiline ja hirmuäratav teispoolsusekujutus kultuslikust USA presidendist

Abraham Lincoln.

FOTO: Alexander Gardner / AP / Scanpix

Kirjastuselt Eesti Raamat on ilmunud George Saundersi romaan «Lincoln kaalukojas», mis pälvis Man Bookeri auhinna ning mille ajakiri Time valis selle aastakäigu olulisimate ilukirjandusteoste hulka. Raamat ilmus eesti keeles sarjas «Nüüdisromaan». Kuna tegemist on üsna omapärase teosega, siis avab selle tausta lugejale tõlkija Lauri Saaber.

George Saunders (snd 1958) tuli Ameerika kirjandusse 1990ndatel kõigepealt novellisti ja esseistina, kelle kaastööd ilmusid mitmetes prestiižikates ajakirjades, sealhulgas The New Yorker ja Harper’s, ning võitsid ohtralt auhindu, kaasa arvatud O. Henry preemia. Aastatel 2006–2008 oli ta ka iganädalane USA-aineline kolumnist Briti ajalehe The Guardian nädalalõpulisa juures. Ehkki erialalt geofüüsik, töötab ta alates 1997. aastast Syracuse’i ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna.

FOTO: Raamat

Tema esimene jutukogu «Civil War Land in Bad Decline» ilmus 1996. aastal ja esitati PEN/Hemingway auhinna kandidaadiks. 2000. aastal avaldas ta ka oma esimese lasteraamatu. Tema tarbimis-, äri- ja massikultuuri absurdsust kujutavaid novelle on võrreldud Kurt Vonneguti loominguga, 2005. aastal ilmunud lühiromaani «The Brief and Frightening Reign of Phil» aga George Orwelli «Loomade farmiga». Seni on Saundersilt ilmunud kümme raamatut, ta on võitnud mainekad MacArthuri ja Guggenheimi stipendiumid, olnud National Book Awardi kandidaat ning valitud Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks.

Tema esimene täispikk romaan «Lincoln kaalukojas» (Lincoln in the Bardo, 2017) võtab mõtteliseks lähtepunktiks ameeriklaste seas laialt levinud nn Lincolni-kultuse – ilmselt ei ole ajaloolased ühegi USA presidendi elu nii kirglikult läbi uurinud ega rahvas mütologiseerinud kui järjekorras 16. riigijuhi oma, kes aastatel 1861–1865 suunas maa kodusõja hinnaga selle praegustele arenguteedele. Algupärase vaimuga Saundersile iseloomulikult on teos siiski kaugel traditsioonilisest ajalooromaanist: tegu on fantaasiaküllase maagilise realismiga. Askeldavad ju raamatu peamiste tegelaste ja samuti jutustajatena surnute hinged, andes võimaluse ühtaegu koomiliseks ja hirmuäratavaks teispoolsusekujutuseks, milles põimuvad kristlikud, egiptuse kultuurile ja budismile tunnuslikud jooned (originaalpealkirja bardo tähendabki tiibeti keeles surma ja taassünni vahelist üleminekuseisundit).

Nagu postmodernsetes tekstides ikka, ei tule siin puudu kõikmõeldavatest kirjanduslikest eeskujudest: olgu mainitud Edgar Lee Mastersi «Spoon Riveri koolnud», Thornton Wilderi «Meie linnake», Dylan Thomase «Piimmetsa vilus», Walt Whitman ja Becketti «Godot’d oodates», William Faulkner ja Bunyani «Palveränduri teekond», ning autori enda ütlemist mööda Mark Twain, Daniil Harms ja koguni (!) Monty Python.

Koos läbisegi esitatud autentsete ja leiutatud ajalooallikatega saab romaanis sõna 166 erinevat häält, kelle vaheldumise rütm meenutab näidendit. 19. sajandi tegelaskujude väljenduslaad on sageli lopsakas ja paljusõnaline, vahel kummastavgi (orjapidajast leitnandi Cecil Stone’i rõhutatult arhailine kõnepruuk, raamatutarkust jäljendava orja Elson Farwelli jaburuseni ülespuhutud kadakasakslik kõne, Kolme Poissmehe jantlikud targutused või eluheidikutest Baronite ropendav räuskamine). Rääkimata neist (nagu Elise Traynor või Willie Lincoln ise), kelle keelekasutus kipub teispoolsuses sootuks laiali lagunema, fragmenteeruma. Ometi pole autor häälte erinevuse karnevaliga sihipäraselt lõpuni järjekindel, nii mõnigi fraas rändab edasi tegelaselt tegelasele, isiksuslikud ja hariduslikud iseärasused ilmuvad ja kaovad taas ning sekka laekuvad mõned ajakohatudki sõnad, otsekui osutades kas suurele surmajärgsele ühtesulamisele või Ühendriikide suurele sotsiaalsele sulatusahjule.

Hingede vadistamine valdavalt maistes ja meelelistes küsimustes vastandatakse Lincolni traagilisele, mõistusliku kallakuga natuurile justkui rahvuskehand üksikteadvusele, see saavutab haripunkti presidendi massilise seestamise stseenis (E pluribus unum – «ja paljudest saab üks» – kuulub tänini USA riigimotode hulka). Poja haiguse ja surma kaudu, mis viimaks toob endaga Lincolni tahtejõu uuenemise, lastakse peegelduda Ühendriikide religioossel aluspõhjal (ohvritalle motiiv, korraga nii Aabrahami ja Iisaki tähenduses kui ka uustestamentlikus lunastuseidee võtmes); veel kajab see vastu pastor Everly Thomase (uskmatu Tooma) kogemustes, kus algsed üsna kalvinistlikud vaated põrkuvad teises ilmas swedenborgliku müstitsismiga. Ajastu ühiskondlikku ülesehitust peegeldab nutikalt rauast piirdeaia kujund, mille mõju suhtes sellest väljapoole jäetud (mustanahalised ja asotsiaalid) on märksa immuunsemad kui sellesse hõlmatud (kokkuleppelises «hingelises rikkuses» pühasse pinda maetud). Kesksete tegelaste eneseületuseni jõudmine, kehtivate olude vastu humaanse eesmärgi nimel mässu tõstmine teeb aga mängulise kummarduse mitte ainult Lincolni vaimule, vaid ameerikalikult optimistlikule minapildile laiemas plaanis.

Saundersi teost ongi nimetatud kummituslooks rahvusliku pärandi teemal, ning tema värvikas häältekoor viitab alatasa mis tahes minevikukäsitluste (isiklike või üldiste) paratamatule subjektiivsusele, pürgides kaleidoskoopilise läbilõikena Ühendriikide igavese paljunäolisuse võrdkujuks.

Romaan pälvis Man Bookeri auhinna, samuti valis ajakiri Time selle aastakäigu olulisimate ilukirjandusteoste hulka.

Tagasi üles