«Ma olin üks neist, kes arvas, et Rootsi kinnipidamisasutused on täielik hotellikett»

Foto: West Coast Surfer / Picture Alliance / Moodboard / Scanpix

Loe katkendit Rootsi krimikirjaniku Mattias Edvardssoni esimestest eesti keelde tõlgitud teosest «Täiesti tavaline perekond», kirjastuselt Eesti Raamat. Lundi äärelinna kenas villas elab n-ö täiesti tavaline perekond, kelle elu oleks justkui täiuslik. Kuni saabuva krahhini ... 19aastast Stellat süüdistatakse 32aastase ärimehe brutaalses mõrvas ja ta vahistatakse. Meeleheitel vanemad ei mõista, mis juhtus. Nad on valmis tegema kõik, et oma tütart päästa, kuid … kas nad üldse tunnevad teda. Või teineteist.

PROLOOG

Nurka surutuna reageerin ma igale silmanurgast hoomatud liikumisele. Väiksemgi heli paneb mu võpatama. Sekundid on aeglustunud ja seisavad nüüd peaaegu paigal. Nii palju kui tean, võin olla istunud siin viis minutit. Või tund aega.

Lundi esimese astme kohus asub keset linna, otse politseihoone vastas, kiviviske kaugusel jaamast. Kõik Lundi elanikud kõnnivad kohtuhoonest pidevalt mööda, kuid enamik neist elab terve oma elu ära ilma kohtu ruumidesse jalgagi tõstmata. Veel hiljuti kehtis see ka minu kohta.

Nüüd istun kohtusaali nr 2 taga diivanil ja minu ees oleval monitoril antakse teada, et saalis käib mõrvaga seotud põhiistung.

Mu naine on seal sees, teisel pool ust. Nii lähedal ja siiski nii kaugel. Enne kohtusse sisenemist ja turvakontrolli läbimist jäime trepil seisma ja hoidsime teineteise ümbert kinni. Mu naine pigistas mu käsi nii kõvasti, et need värisesid, ja ütles, et enam ei sõltu asi meist, nüüd on otsustamine teiste kätes. Me teame mõlemad, et see pole päris tõsi.

Kui kõlarisüsteem hakkab krabisema, tabab mind äkiline iiveldus. Kuulen oma nime. Nüüd on minu kord. Ma vangun diivanilt püsti tõustes ja turvatöötaja avab mulle ukse. Ta noogutab, ilma et ta nägu väljendaks vähimatki mõtet või tunnet. Selle jaoks pole siin ruumi.

Kohtusaal nr 2 on suurem, kui olin oodanud. Mu naine istub saalisviibijate vahele pitsitatult. Ta tundub väsinu ja kurnatuna. Põskedel on pisarate jäljed. Järgmisel hetkel silman oma tütart.

Ta on kahvatu ja kõhnem, kui mäletan, juuksed ripuvad sassis salkudena ja ta vaatab mind kurnatud pilgul. Kogu mu energia kulub sellele, et takistada ennast tema juurde jooksmast, käsi ta ümber löömast ja talle sosistamast, et issi on siin ja et ma ei kavatse temast lahti lasta enne, kui see kõik siin läbi on.

Kohtunik tervitab mind ja mul jääb temast kohe hea mulje. Ta näeb reibas välja, kuid samas on temas teatavat tundlikkust. Ta tundub nii tähelepanelik kui ka autoritaarne. Ma ei usu, et kohtukaasistujad tema otsusele vastu vaidlevad. Pealegi tean, et ta on samuti isa.

Kuna olen süüdistatavaga nii lähedases sugulussuhtes, ei tohi ma anda tunnistaja vannet. Ma tean, et kohus peab käsitlema minu tunnistusi selles valguses, et antud kohtuasjas on süüdistatav minu tütar. Aga tean ka seda, et minu isiku ja eriti mu ameti tõttu vaatleb kohus minu ütlusi usaldusväärsetena.

Kohtunik annab sõna advokaadile. Hingan sügavalt sisse. See, mida ma nüüd ütlen, mõjutab nii paljusid elusid palju aastaid. See, mida ma nüüd lausun, võib määrata kõik.

Ma pole ikka veel otsustanud, mida öelda.

***

ISA

Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast. Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.

Õpetussõnad 12: 13‒14

***

Me olime täiesti tavaline perekond. Meil olid huvitavad hästi tasustatud töökohad, suur sõprusringkond ja me veetsime aktiivselt vaba aega ‒ nii sportlikult kui ka kultuurselt. Reedeti sõime koju kaasa ostetud toitu ja vaatasime talendisaadet «Idol» (saate «Eesti otsib superstaari» Rootsi vaste) ning kustusime diivanil ära enne, kui hääletamistulemus teatavaks tehti. Laupäeviti lõunatasime linnas või mõnes ostukeskuses. Me vaatasime käsipalli või käisime kinos, kohtusime heade sõpradega pudeli veini taga. Õhtuti jäime tihedalt üksteise kõrval magama. Pühapäevad veetsime metsas või muuseumis, pidasime pikki telefonivestlusi oma vanematega või tõmbasime igaüks oma raamatuga diivanile kerra. Tihti vedasime pühapäevale joone alla, istudes voodis paberite, mappide ja arvutitega, et valmistuda algavaks töönädalaks. Esmaspäeva õhtuti käis mu naine joogas ja neljapäeviti mängisime saalihokit. Meil oli eluasemelaen, mida me kohusetundlikult lühendasime, me sorteerisime oma prügi, näitasime alati suunatuld, pidasime piirkiirusest kinni ja viisime raamatukogust laenutatud teosed alati õigeks ajaks tagasi.

Sel aastal oli meil puhkus juuli algusest augusti keskpaigani. Pärast mitut kena suve Itaalias olime viimastel aastatel jätnud oma välisreisid talvisele ajale, et pühendada suved kodumaal puhkamisele ja väikestele väljasõitudele rannikule, külastamaks sugulasi ja sõpru. Seekord üürisime Orusti saarel ka ühe suvila.

Stella töötas sama hästi kui terve suve H&M-is. Ta kogus raha reisiks Aasiasse. Ma loodan endiselt, et ta saab minna.

Võib öelda, et me Ulrikaga avastasime teineteise sel suvel uuesti. Loomulikult kõlab see klišeelikult, lausa tobedalt, arvatakse, et pole võimalik armuda oma naisesse uuesti pärast kahtekümmet aastat abielu. Nagu lastele pühendatud aastad oleksid olnud ainult sulud meie armastusloos. Nagu oleksime oodanud just seda. Nii vähemalt tundub.

Lapsed on täiskohaga töö. Kõigepealt on nad beebid ja siis oodatakse, et nad muutuksid iseseisvaks, muretsetakse, et neil läheb midagi kurku või et nad kukuvad ninali, siis tuleb eelkooliiga ja siis muretsetakse, et nad pole ligiduses, et nad kukuvad kiigelt maha või ei läbi järgmist perearstikontrolli. Siis algab kool ja vanemad muretsevad, et lapsed jäävad teistest maha või ilma sõpradeta, siis on kodutööd ja ratsutamine, käsipall ja pidžaamapeod. Põhikooli lõpus on veel rohkem sõpru, pidusid ja konflikte, vestlusi tugiisikutega ja takso mängimist. Siis tuntakse muret alkoholi ja narkootikumide pärast, et laps satub valesse seltskonda ja teismeiga möödub nagu seebiooper kiirusega sada üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ja siis on laps äkki täiskasvanud ning arvatakse, et nüüd tuleb muretsemine lõpetada.

Sel suvel õnnestus meil vähemalt elada mitu pikka hetke ilma Stella pärast muretsemata. Meie pere pole vist kunagi olnud nii harmooniline. Ja siis muutus kõik.

***

TÜTAR

Mis sa arvad, kas tuhande heateoga ei hüvita üht pisitillukest kuritööd?

Fjodor Dostojevski, «Kuritöö ja karistus» (tõlkinud A. H. Tammsaare)

Ta teadis, et nüüdsest peale sarnanevad kõik päevad üksteisega ning et kõik toovad talle ühesuguseid kannatusi. Ning ta nägi ees ootavaid nädalaid, kuid ja aastaid, mis olid süngena ja halastamatuna riburada tulemas, talle otsa kuhjumas ja teda vähehaaval enda alla matmas.

Émile Zola, «Thérèse Raquin» (tõlkinud Häidi Kolle)

***

Kõige hullem selle kongi juures pole mitte kõva voodi, millel on pea võimatu külge keerata. Mitte tuhm valgus. Isegi mitte vana pissi vastikud kihid prill-laual. Kõige hullem on lõhn.

Pean ühe asja üles tunnistama. Ma olin üks neist, kes arvas, et Rootsi kinnipidamisasutused on täielik hotellikett. Et siin riigis polnud kinniistumine peaaegu üldse mingi karistus. Ma arvasin, et see on umbes nagu vabaajakeskus, kus võib niisama olla, vedeleda voodis ja vaadata telekat, kus saab head toitu ja ei pea muretsema.

Gümnaasiumis ütlesin ükskord, et ma ei saa aru, miks Rootsis on kodutuid ja et ma istuksin pigem vanglas, kui elaksin tänaval. Nüüd ei istu ma vanglas, aga pärast kuut nädalat vahi all ei ütle ma enam kunagi, et tahan jälle luku taga istuda või et siin on nagu hotellis.

Minu tuba on üheksa ruutmeetrit. Nad nimetavad seda toaks, sest kongil on nukker kõla. Üheksa ruutmeetrit on sama suur kui hobuselatter. See on väiksem kui enamik kasvuhooneid. Sinna mahub voodi, kirjutuslaud, tool, riiul, tualettpott ja kraanikauss.

Ma ei taha, et keegi mind haletseks. Ma istun siin põhjusega ja ma pole mingi ohver. Mul on igalt poolt valus, ma olen kaalus alla võtnud ja mõtted piinavad mind nagu tinnitus. Aga minust ei ole kahju. Põrgusse see. Põhikoolis oli mul üks lemmikväljend, mida ma tihti kasutasin, ja praegu tundub see aktuaalsem kui kunagi varem: see, kes astub mängu, peab mängu taluma.

***

EMA

Sellist asja nagu õiglus pole olemas ‒ ei kohtus ega väljaspool seda.

Clarence Darrow

***

Kutsutakse kohtusaalis nr 2 toimuvale põhiistungile.

Kohtunik Göran Leijon vastab mu pilgule ja noogutab vaevatult, kui ma pealtvaatajate pingile istun. Oleme aastate jooksul kohtunud erinevates olukordades ja mul pole kunagi olnud põhjust temaga mitte rahul olla.

Leijon on mitte ainult osav jurist. Ta on ka tundlik ja nüansirikas, vastutulelik ja tugevalt aus inimene.

Kohtusaal on minu jaoks olnud läbi aastate mitmeski mõttes nagu teine kodu, aga seekord tunnen ma ennast kõike muud kui koduselt. See, mis mind tavaliselt kõnetab, pidulik õhkkond, tõsidus ja põnevus õhus, põhjustab seekord ainult ärevust. Saal, õhk, seinad ja näod, kõik tundub minu jaoks ähvardav ja ajab mul pea segi.

Viimased ööpäevad sulavad ühte. Ajad ja kohad ristuvad mu ajus üksteisega sassis mustrites. Muljed vilksatavad mööda punkthaaval, ei ajas ega ruumis pole mingit korda. Nagu käiks ringi lõputus uduses unenäos.

Hiljuti kohtusin Stockholmis ühe kliendiga. Mul pole enam aimugi, mis seal öeldi või miks ma üldse seal olin. Ma tean, et uinusin lennukis teel koju. Üks stjuardess uuris, kuidas ma ennast tunnen. Mu silme ees on ikka veel ta murelik nägu.

Alles hiljuti olin oma karjääri haripunktis, samm reibas ja Dolce & Gabbana pealaest jalatallani, mind hinnati minu otsekohese lähenemise, professionaalsuse ja töökuse tõttu. Nüüd istun kohtusaalis ja ootan istungit, mis otsustab minu tütre, minu enda ja mu pere tuleviku.

Mõni kuu tagasi olime veel täiesti tavaline perekond. Nüüd oleme halastamatuse prožektorivalguse vangid.

Minu ees sosistab kohtunik Göran Leijon midagi kohtukaasistujatele. Kaks neist on umbes seitsmekümneaastased naised, üks keskkonnakaitsja ja teine sotsiaaltöötaja, üsna tüüpilised kaasistujad. Pealtnäha eriti empaatilised naised, kellel on head teadmised sotsiaalmajanduslike tegurite mõjust kriminaalsetele tegudele. Seda tüüpi kaasistujad, kellega olen ise sadade erinevate juhtumite jooksul kokku puutunud ja kes üheksal juhul kümnest tähendavad häid uudiseid minu ja mu kliendi jaoks. Antud juhtumi puhul ei ole ma positiivsetes mõjudes nii veendunud ja seda ütlesin ma ka Michaelile. Esiteks on Stella naine, teiseks räägib tema välimus tema vastu. Lisaks peab teda igas mõttes vaatlema valge ülemise keskklassina. Pealegi on tal kalduvus mitte mingil juhul vastata normidele selle kohta, millist käitumist oodatakse viisakalt noorelt naiselt. Loodetavasti on Michael teinud talle selgeks, kui tähtis võib olla tema esinemine kohtuistungil.

Kolmanda kaasistuja suhtes tunnen ennast turvalisemalt. Meessoost neljakümnendates haiguspensionär, rahvuskonservatiiv, kes Michaeli sõnul näitab harva üles suuremat huvi kohtuprotsessi vastu.

Enamasti pole mõtet kaasistujate pärast liiga palju muretseda. Tegelikult on nende roll kohtusaalis peamiselt vaadelda. Keegi ei hooli märkimisväärselt nende arvamusest ja kui neil on halb komme olla kohtunikuga eriarvamusel, surub viimane nad silmagi pilgutamata maha. Selle koha pealt usaldan ma sada protsenti Göran Leijonit.

Siis avaneb saali kõige kaugem uks ja iga kuulajate pingis olev pea pöörab sinnapoole. Kõik seiskub. Minu ees haigutab avatud uks. Tundub, nagu istuksin kitsas tunnelis. Ma nihelen, kallutan oma keha ja proovin normaalselt hingata.

Kõigepealt ilmub uksele univormis turvamees. Ta pöörab ennast ringi ja ütleb midagi. Mu pilk on pingul ja hägune ning tunnel mu ümber muutub pidevalt kitsamaks.

Lõpuks näen ma Stellat. Pisarad valguvad silmadesse ja muudavad pildi veel hägusamaks.

Ta on nii väike ‒ kõik teeb nii lootusetult haiget. See oli nagu eile, kui ta mahtus mulle sülle, istus minu juures ja teda patsutati nagu nukku. Tema lutid ja kaisulapp, esimene kord, kui ta püsti tõusis ja jooksis. Stella ei käputanud ega kõndinud, ta kohe jooksis. Ma mäletan tema tuulerõugeid ja kriimustusi põlvedel, maasikaplekke suvekleidil, tedretähne ja seda, kuidas ma jäin igal õhtul, raamat näos, tema voodisse magama.

Mõtlen kõikidele tema unistustele. Ta tahtis maailma muuta. Mis mõtet oli muidu elada? Alguses tahtis ta saada preestriks nagu isa ja siis politseiks või tuletõrjujaks. Ta oli nii vihane, et tuletõrjujad olid enamasti mehed, temast pidi saama esimene naistuletõrjuja.

Kas tal oli enam mingeid unistusi? Kui ma näed, kuidas ta juhatatakse kohtusaali, on see nii selge nagu hoop näkku. Minu ebaõnnestumine on sama põhjalik kui see on andestamatu. Stella on üheksateist ja kõik ta unistused on purunenud.

Ta on alati tahtnud inimesi aidata. Ta pidi nägema tervet maailma, ujuma koos haidega, ronima mägede otsa, õppima sukelduma ja lendama, hüppama langevarjuga ja sõitma mootorrattal läbi USA. Mõnda aega tahtis ta saada näitlejaks ja siis psühholoogiks.

Mis on inimene ilma unistusteta?

Meie pilgud kohtuvad põgusalt, enne kui ta Michaeli kõrvale istub. Tema silmad on väsinud ja tühjad, juuksed kehvad, nahk täis vistrikke. Ta on ikka veel väike hirmunud tüdruk. Minu väike hirmunud tüdruk. Ja ma tõusen veidi toolilt, ajan end kikivarvule ja sirutan käe. Oma lapse jaoks mitte olemas olla. Suuremat reetmist pole olemas.