/nginx/o/2019/04/04/11923535t1h6ac6.jpg)
Varraku uute raamatute nimekirjast jäi mulle silma «Jamaica võõrastemaja», mille autor Daphne du Maurier on kirjutanud väga põneva romaani «Rebecca». Muidugi haarasin kinni võimalusest lugeda järgmist tema teost, mis õieti ilmus kaks aastat varem kui «Rebecca», kirjutab Mariann Vendelin oma blogis.
19. sajandi algus, november-detsember, Inglismaa. Kui Mary ema sureb, peab neiu armsa kodutaluga hüvasti jätma ning kolima kaugele Cornwalli rannikule tädi juurde, keda ta pole kaua näinud. Tüdruku uueks eluasemeks saab Jamaica võõrastemaja, kõle paik, kus teelised ei peatu ning tõllad möödudes vaid kiirust lisavad. Mary ei lase end hirmutada ei võimukal tädimehel ega süngel õhustikul. Teda muudab muidugi uudishimulikuks, miks võõrastemajal niivõrd halb kuulsus on, kuid kui neiu selle viimaks välja selgitab, soovib ta, et ei teaks põhjust.
Raamat haaras kohe alguses kaasa ning mind huvitas sama palju kui Marytki, milline saab olema neiu uus kodu. Peale seda minu huvi rauges ning raamat tundus veidi igav. Rabas kondamine ning Joss Merlyni järgi luuramine ei suutnud mind nii väga köita. Põnevust lisas alles kohtumine hobusevarga Jemiga ning minu lemmikkoht raamatust oli hobuste müük. Pahad poisid on ju ligitõmbavad. Arvasin, et haripunkt oli siis, kui Mary sai teada, miks tema tädimeest ei sallita. Mind see suur saladus nii väga ei šokeerinud, kuigi tekitas ebameeldivaid kujutluspilte. Olen vist liiga palju veriseid krimkasid ja põnevikke lugenud. Igatahes ma eksisin, sest raamat läks teises pooles nii põnevaks ning rabas mind oma loopöördega suisa jalust. Ma ei näinud üldse seda tulemas. See pinge ja ootamatus meenutas juba moodsaid põnevikke.
«Ta taipas esimest korda, et vastikus ja veetlus võivad käia koos; et nendevaheline piir on õhuke.»
Kui «Rebecca» puhul tundus Manderley ise ühe tegelasena, siis Jamaica võõrastemaja jäi kirjelduste põhjal küllaltki kahvatuks ning ellu ei ärganud. See-eest kujutasin hästi ette looklevat teed, mida mööda üksik tõld äikesesajus sõidab. Samuti kerkis silme ette raba ning muidugi Cornwalli rannik. Romaan loob sellise õhkkonna, et on tunne, et seal küll kunagi päike ei paista. Kusjuures tagantjärgi avastasin, et hoone, mida kaanel kujutatakse, on see sama Jamaica võõrastemaja, mis ka praegu Bodmini ja Launcestoni vahelise tee ääres seisab ja mis autorit romaani kirjutama inspireeris. Kaanekujundus on igatahes hästi õnnestunud ning annab romaani sisu hästi edasi.
«Mul pole kunagi naabreid olnud, nii et ma ei saa vastu vaielda, aga mulle on alati tundunud, et külas elamine on, nagu elaksid kastis. Pistad oma nina üle värava teise mehe aeda ja kui tema kartulid on sinu omadest suuremad, siis räägite sellest ja arutate seda; ja sa tead, et kui sa õhtusöögiks jänest küpsetad, tunneb ta oma köögis selle lõhna. Pagan võtku, Mary, see pole mingi elu.»
Daphne du Maurier on 1907. aastal sündinus inglise kirjanik. Naine kirjutas romaani «Jamaica võõrastemaja», kui ta oli 29-aastane. Naine ööbis ise 1930. aastal Jamaica võõrastemajas ning see inspireeriski teda romaani kirjutama. Teose põhjal on tehtud mitu ekraniseeringut, alustades 1939. aastal valminud Alfred Hitchcocki versiooniga, mis kirjanikule väga ei meeldinud.
«Jamaica võõrastemaja» on sünge atmosfääriga romaan noorest aga tugevast neiust, kes peale ema surma kolib tädi ja tema mehe juurde üksikusse hoonesse, mis varjab tumedat saladust ning temagi saab selle osaliseks. Kahjuks ei ärganud võõrastemaja minu jaoks ellu ning esimene pool raamatust ei suutnud mind köita. Nautisin see-eest väga romaani lõppu, mis oli põnev ja pingeline. Soovitan romaani lugeda, kui paeluvad: morn õhkkond, saladused, kelmikas hobusevaras ning nendega silmitsi seisev noor naiskangelane!