:format(webp)/nginx/o/2019/04/04/11923747t1h4cad.jpg)
Üliõpilased Oliver Ämarik ja Sander Pelisaar veavad projekti «in libris libertas», mille eesmärgiks on populariseerida kirjandust ja lugemisharjumusi üldiselt. Oma blogis kirjutavad nad ka Helene Hanffi teosest «84, Charing Cross Road». Kui see 1970. aastal avaldati, siis ei osanud ilmselt kirjadaam isegi ennustada, millise menu osaks kõnealune veste saab. Tänasel päeval on teosest kujunenud tõeline piibel igale kirjandussõbrale, mis oma pühas lühiduses ehib igat raamaturiiulit.
Teose sündmustik vältab ligikaudu kaks kümnendit, saades alguse 1940ndate aastate lõpul ning kestes kuni varaste 1970ndateni. Loo keskmest võib leida ühe mehe, ühe naise ja ühe raamatupoe. Võtsin endale hetkeks vabaduse taandada loo kangelased ja sündmustiku väga lihtsakoeliseks. Kui aga detailsusastet veidi tõsta, siis toimub tegevus kahes maailmajaos – Ameerikas ja Euroopas. Ameerikast võime leida minategelase Helene Hanffi ning Euroopast (sõjast laastatud Inglismaalt) leiame Frank Doeli, raamatumüüja Marks & Co antikvariaadist.
I wish you had not been so over-cautious about putting the inscription on a card instead of on the flyleaf. It’s the bookseller coming out in you all, you were afraid you would decrease its value. You would have increased it for the present owner.
Helene, leidnud ajalehest Marks & Co reklaami, mille kohaselt keskendus pood raamatutele, mis on trükist maas, võttis kuulutuse peale poega ühendust ning pani Inglismaa poole teele nimekirja raamatutest, mida tal endal ei olnud võimalik New Yorkist osta (leida). Võimatus ostmises peitus seejuures nii selles, et raamatuid lihtsalt ei olnud New Yorkis olemas, kui ka selles, kui raamatuid tõesti leida võis, siis need olid hirmkallid. Helene Hanff kannatas aga tol ajal kitsikuse käes, mis ei võimaldanud tal osta iga uut raamatut, mida hing ihaldas. Helene kontaktiks Marks & Co poest saigi Frank Doel (hiljem küll ka teised töötajad). Sellest huvitavast stardipaigast saigi alguse kaks aastakümmet kestnud kirjavahetus Helene ja Marks & Co (Franki) vahel, mille proua Hanff otsustas hiljem avaldada ning mis pakatab emotsioonidest, armastusest raamatute ja lugemise vastu ning sõprusest.
Well, if your books cost what they’re worth I couldn’t afford them.
Teost on tihti kirjeldatud kui klassikalist romantilist teost. Minu jaoks oli see midagi hoopis muud kui eelnevalt mainitu. Romantika väljendub kõnealuses tekstis, selle platoonilisuses. Õigupoolest ma polegi kindel, kas romantilisus on see õige sõna, mida kasutada. Friedebert Tuglas on romantilist kirjandust kirjeldanud kui kirjandusliiki, milles on: «[..] valitsev osa unistuslikul mõtte- ja tundeelul, kuna tõelisus moodustab ainult vajaliku lähtekoha.» Lähtudes korüfee Tuglase definitsioonist, siis ma jääksin samuti oma arvamuse juurde, et klassikalise romantilisusega ei ole niivõrd pistmist. Minu jaoks on see teos eelkõige sõprusest ja lojaalsusest. Samuti (täielikust) üksteise mõistmisest – moodsas kõnepruugis ühel lainepikkusel olevate inimeste mõttevahetusest. Teost kaunistab tõeliselt mõnus keelekasutus ning särtsakas ning kohati isegi terav huumorimeel, mis pakub tõelist naudingut inimestele, kes suudavad samastuda ning mõista kohati isegi varjatud huumorit ja aasimist.
I am leaving it (books) behind for someone else to love. I shall sprinkle pale pencil marks through it pointing out the best passages to some book lover yet unborn.
Kõigele lisaks on teos (ehk poolte vahel vahetatud kirjad) garneeritud armastuse ja igatsusega kirjanduse ja lugemise vastu. Igal sammul kumab läbi austus ning janu selle tihti unustusehõlma vajuvat tunduva kunsti vastu. Lugemine oli nende inimeste jaoks midagi muud kui pelk ajaviide. Lugemine tähendas haritust, lugemine tähendas kultuuri ja lugemine aitas leida mõttekaaslasi ja sõpru kasvõi teispoolt suurt ookeanit.
Kõige lõpuks, head sõbrad, pidagem meeles, et kasutatud raamat sisaldab palju rohkem kui uhiuus kunagi sisaldada saaks. Olgu selleks murtud leheküljeservad, mis viitavad raamatu endise omaniku meeliskohtadele või harilikuga kirjutatud hüüumärgid, mida on üritatud hiljem hoolega kustutada ning mis on kunagi olnud kellelgi piisavalt oluline, et seda markeerida.