Algaja koduperemehe heitlused kokaraamatutega: «vastavalt oma maitsele» ei ole mingi kogus!

Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Loe katkendit Heikki Võsu raamatust «Minu Oslo», kirjastuselt Petrone Print.

Loomulikult ei ole minu kokkamise põlgus jäänud märkamata ka mu mõningatel hõimlastel. Kui minu kaunim pool on sellega veel kuidagi leppinud, siis näiteks ämm ei kavatsegi minu ümber kasvatamise osas alla anda. Absoluutselt iga kord, kui ma Eestisse satun, küsib ta mu käest, kas ma nüüd lõpuks olen söögitegemise ära õppinud. Kuigi ma olen püüdnud oma eitavat vastust osavalt maskeerida tegelikku olukorda pisut ilustavate lausetega stiilis «jah, nüüd ma oskan juba vahukoort vahule ajada» ja «õnneks meie lastele on lõpuks ka hakanud praemuna maitsema», ei ole see vist piisavalt veenvalt kõlanud. Kui oli näha, et tema manitsused («sa pead selle ikka ära õppima»), meelitused («maailma parimad kokad on mehed») ja südametunnistusele rõhumised («Maiga on ju terve päeva tööl, tuleb väsinuna õhtul koju ja tahaks lihtsalt puhata, selle asemel et vaaritama asuda») ei aidanud, kinkis ta mulle lõpuks jõuludeks kokaraamatu. Pealkiri oli lausa füüsiliselt kööki suunav «Lihtsad road algajale kokale». Pole vaja mainidagi, et ma ei kavatsenud survele alluda ja too paari sentimeetri paksune teos sobis tolmu kogumiseks teiste retseptide vahele ideaalselt. Pool aastat hiljem, ühel nõrkushetkel (mõnikord on kohe selline tunne, et tahad olla parem mees, kui tegelikult oled) otsustasin valmistada õhtuks ühe roa, mille tegemisele võis potentsiaalselt kuluda rohkem kui tavapärased kümmekond minutit. Võtsin ämma kingituse lahti ja otsisin midagi, mille valmistamisel on kõige väiksem tõenäosus eksida.

Selgitamaks, miks ma just «eksimise» välja tõin, pean siia vahele tegema kõrvalepõike mõni aasta varasemasse aega. Ka siis oli mul hetkeline nõrkusesööst, mille ajel võtsin välja ühe teise retseptikogumiku («Lihtsate roogade» oma mul tol hetkel veel polnud). Toiduks oli strooganov, olin seda varem aidanud naisel teha (abikokk võin veel olla, aga peakoka koht on alati tema oma olnud), nii et võtsin südame rindu ja riskisin. Kõik läks väga kenasti, liharibad olid kenasti praetud, kaste just õiget värvi ja õige konsistentsiga, kogu komplekt oli vaja veel ainult pipraga maitsestada. Lugesin mina retseptist «lisa kaks supilusikatäit pipart». Loetud – tehtud. Sest vaadake, kui inimene pole kunagi süüa teinud, siis ta ei kujuta ka loogiliselt mõeldes ette, kui palju ühe või teise maitseaine lisamine lõpptulemust mõjutada võiks. No nii, toit valmis, naine-lapsed kodus, hakkame sööma ja... Mõistetavatel põhjustel ei suutnud keegi peale ühe suutäie seda lohetoitu näost alla ajada. Ilmnes, et oli tekkinud väike eksitus. Kaks supilusikatäit käis hapukoore kohta (mis mul oli juba kastmesse lisatud) ja sellest järgmine rida ütles «lisa maitsestamiseks pipart». Mina olin aga kaks rida kokku lugenud ja selle väikse eksimuse tõttu läks terve pannitäis korralikku strooganovi sujuvalt prügikasti. Sellest õhtust alates tegi mu kaunim pool süüa oluliselt väiksema vastumeelsusega ja järgmiste aastate jooksul on meil igas peolauas jutustamist vajav seigake elust: «Kuidas Heikki süüa üritas teha.»

Niisiis, vältimaks sarnase katastroofi kordumist, otsustasin teha midagi, mis kõlaks ja näeks välja võimalikult lihtne, kuid samas maitsev. Löön sisukorra lahti ja seal ta ongi – kanaroad! Pannil olen ma kanaliha kunagi praadinud ja nii palju ma tean, et lihadest on selle küpsetamisel kõige väiksem võimalus midagi totaalselt vussi keerata. Väga hästi tegemiseks peab muidugi proff olema, aga keskmise kvaliteedi välja võlumiseks peaks mu olematud oskused täiesti piisavad olema. Pealegi on mu käsutuses raamat, mis pealkirja järgi on algajale kokale. No nii. «Ahjus üleküpsetatud keedukana» võiks olla midagi lihtsat. Retsepti esimene lause ütleb sõna-sõnalt järgmist: «Ettevalmistatud kana keeta, võtta puljongist välja, hõõruda soola-pipraga, määrida hapukoorega, panna selg allpool ahjupannile ja tõsta ahju.» Khm. Ettevalmistatud kana? Et siis mismoodi? Psühholoogiliselt või? «Nii, kana-kanake, pane ennast valmis, varsti lähed potti»? Okei, ütleme, et olen temaga piisavalt rääkinud, nüüd tuleb teda keeta. Kui palju vett tuleb panna? Ja kui kaua ta keema peab? «Võtta puljongist välja.» Kust see puljong sinna sai? «Hõõruda soola-pipraga.» Hea küll, aga kui palju soola-pipart peaks kasutama? Retsept selle kohta vaikib. Lõpuks oligi ainuke asi, mida ma oleks saanud teha, hõõruda hapukoorega, sest selle kohta oli vähemalt kogus antud: 100 grammi. Ja sellegi koguse peale ütles naine, kui oli pilgu retseptile heitnud: «No seda on nüüd küll ilmselgelt liiga vähe!»

Nii et, kallid kokaraamatute koostajad, kes te panete pealkirja sõna «algajale»! Võtke palun arvesse, et algaja on teise sõnaga loll. Loll ei tea midagi ei kana ettevalmistamisest ega selle keetmisest. Loll ei tea, palju lisada pipart, soola ega muid maitseaineid. «Vastavalt oma maitsele» ei ole mingi kogus. Väljendage ennast grammides, detsiliitrites, minutites, tundides ja muudes reaalselt eksisteerivates mõõtühikutes. Unustage ära sellised umbmäärasused nagu «küpseta piisavalt pruuniks» (kelle jaoks piisavalt?), «lisa vastavalt soovile» (uskuge mind, mul puuduvad toidu valmistamisel igasugused soovid peale selle, et ma ta valmis saaks, soovitatavalt söödaval kujul) ja «keeda nõrgal tulel» (eriti, kui mul on elektripliit). Lollile tuleb kõik puust ette ja punaseks teha. Kõik. Kui vaja, lähete nii detailseks, et endal tuleb ka naer peale, aga parem nii, kui et sunnite meid kanaga enne pottiminekut juttu rääkima. Aga mis sellest üleküpsetatud keedukanast sai? Nooh, hullemate tagajärgede vältimiseks ei hakanud ma teda keedupotti panemagi. Lõpuks tuli ikka teinepool koju ja võlus sellest järjekordse hõrgutise välja.