Ilus lugu, kus kohtuvad vana maailma kombed ja uus maailm

Palestiina naine. Pilt on illustreeriv.

FOTO: SAMAR ABO ELOUF / REUTERS / Scanpix

Etaf Rumi raamat «A Woman Is No Man» viib meid läbi kolme põlvkonna Palestiina-Ameerika naiste saatustesse. Saame sissevaate konservatiivsete Araabia naiste eludesse, kuhu meil muidu väga ligipääsu ei ole, sest nendest asjadest ei ole kombeks valjult rääkida. Apollo võõrkeelse kirjanduse ekspert Liis Lehemets soovitab teost neile, kes loevad ka inglise keeles.

Viimastel aastatel on aina rohkem tulnud valusalt ilusaid teoseid, mis kirjeldavad multikultuurseid perekonnalugusid läbi mitmete põlvkondade ja nad ei ole pelgalt väljamõeldised. Etaf Rumi on ise pärit Palestiina immigrantide perekonnast ja annab oma teoses edasi väga palju enda kogemusi ning seda on teost lugedes tugevalt tunda.

Raamat saab alguse Palestiinas, kus 17-aastane Isra pannakse mehele ja saadetakse elama mehe pere juurde Ameerikas. Elu Ameerikas ei ole see, mis filmidest nähtud, sest abikaasa pere üritab hoida elus Palestiina kombeid. Loodetud vabaduse asemel leiab Isra end taas köögist süüa tegemast ja koristamast, et perekonna meeste eest hästi hoolitseda.

Lugu ei räägita meile ühtse ajatelje abil, vaid liigume läbi kolme põlvkonna aastatel 1990 ja 2008. Väga palju keskendutakse koduvägivallale, alkoholismile, kohustusele perekonna ees ja naise rollile ühiskonnas.

Valusaimad katked on hetkedest, kus Isra vaatab oma tütreid ja saab aru, et neid ootab ees täpselt sama saatus, mis teda, ja ta ei saa sinna midagi teha. Vastuhakk oma perele ja kultuurile on ennekuulmatu.

Aastast 2008 kuuleme me läbi Isra 18-aastase tütre Deya, kes üritab aru saada, mis ta emaga juhtus, ja oma vabaduse eest seista, kui talle hakatakse abikaasat otsima.

Raamatus on ilukirjanduslikult dramaatilisi hetki, aga see kõik jääb maitsekuse piiridesse ja annab edasi väga usutava perekonnaloo. Teosel ei ole läbinisti õnnelikku lõppu, samas annab see siiski lootust, et vabadus ja oma õiguste eest seismine võivad lõpuks soovitud tulemusi tuua, ei tohi lihtsalt alla anda.

See on ilus lugu, kus kohtuvad vana maailma kombed ja uus maailm, kus tuleb leida oma hääl ja julgus. Etaf Rum tundis raamatut kirjutades suurt vastutust, et anda edasi võimalikult tõetruu pilt nendest naistest ja peredest, kes kõike seda kogevad, aga kellel ei ole julgust, et ise enda lugusid jutustada.

Tagasi üles