Arvustus. Riivitud redisest kumera laimini ehk veel kord EV100

Raamatusari «Eesti novell».

FOTO: Mihkel Maripuu

Johanna Ross arvustab uuemat eesti jutuvara, mis püüab rahvale lähemale tulla. Arvustus ilmus esmakordselt Müürilehes

FOTO: Raamat

«Eesti novell 2018»

Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul, Maia Tammjärv, kujundanud Asko Künnap

MTÜ Eesti Jutt, 2018

208 lk

Kui välja arvata pisiasi, et pealkirja «Eesti novell 2018» alla koondatud tekstid ilmusid algupäraselt hoopis 2017. aastal, on tegu tõesti sellega, millega näib – läbilõikega uuemast eesti jutuvarast. Valiku juhatavad sisse neli eessõna neljalt koostajalt, kusjuures kõik täidavad lausa eksemplaarselt oma rolli. Armin Kõomägi kõneleb reipa metseenina, kuidas novell tuleb tuua rahvale lähemale ja soigumisest ei aita, on tarvis ise käised üles käärida. Ta tutvustab ka kogu projekti ideed ja loodetavat tulevikku: seda sarja peaks välja antama veel vähemalt sada aastat; ajaloolise mõõtme hoidmiseks saadab läinud kalendriaasta paremikku alati üks sada aastat varasem tekst (antud juhul Friedebert Tuglase, eesti novellistika vaimse isa sulest). Järgmiseks märgib Made Luiga talle omase sulni pahurusega, et lähemale tuua ei õnnestu siin muidugi kellelegi midagi, aga vähemalt temale endale on novellid elu jooksul meeldima hakanud ja see maksab kah midagi. Maia Tammjärv on rõõmsalt destruktiivne: romaanide diktatuur vajab õõnestamist! Viimaks haarab Kajar Pruul tahvlikepi ja meenutab lugejale, et üsna naiivne on oodata novellilt vastamist mingitele kriteeriumidele, aga õige demokraat seda ka ei tee.

Ülevalt ajalooline meeleolu

Milline on siis see uuem eesti jutuvara? Võib-olla olen lihtsalt kurnavast juubeliaastast läbi loputatud ja kipun nägema kõike EV100 võtmes, aga miskipärast hakkas mulle ka selles valimikus silma tagasivaatav, ülevalt ajalooline meeleolu – kuigi muidugi tekste ja sündmusi üle ja ümber kirjutades ning sassi ajades. Näiteks Andrus Kivirähkilt on valitud rahvusajalooga tegelev novell «Vanaisa ja metsavennad», mis jätkab maestrole kuulsuse toonud Ivan Orava liini, kuigi tema viimase aja loomingus on ohtralt ka nüüdisajaainelisi jutte. Igatahes pakub tekst heas kivirähklikus vaimus diskursuste ülekuti panekut: segunevad perekonnalooline ja looduslooline kirjeldus, nimelt pajatatakse jutustaja vanaisast, kes armastas metsa punkreid kaevata ning jälgima jääda, kas mõni armas metsavennast asukas võtab pesa omaks.

Donald Tombergi «Arno, isa, koolimaja ja tunnid» haarab rahvusliku kultuuriloo motiivistiku ümberkirjutamisel eriti jõuliselt sarvist, nagu tunnistab juba pealkiri. Ühtlasi meenub just Kivirähki mõne aasta tagune näidend «Köster», samuti «Kevade» ümberkirjutus, kuid Tomberg on õieti fantaasiarikkamgi. Ta võtab põhjalikult lahti kirjutada kuulsa teose avalausesse kätketud hilinemisängi: nagu eksistentsialistlikus absurditeoses, teevad Arno ja isa oma parima, et ometigi õigeks ajaks koolimajja jõuda, kuid see ei õnnestu ega õnnestu. Tekstimäng on ka Martti Kalda «Viimsepäeva laupäeva hommikul», kus autor ei kirjuta ümber küll kohalikku, vaid laiemalt Euroopa kultuuriruumi materjali, Johannese ilmutusraamatut. Taotluse toonist ei saa täpselt aru, aga üks kergesti näppu jääv tasand on lihtsalt üsna igav kriitika tänapäeva hukkaläinud ühiskonna aadressil. Ilmselt sugestiivsust taotlevad hakitud laused minu jaoks hästi ei töötanud.

Mingisugune ümberkirjutamine, alternatiivajalugu on ka Meelis Friedenthali «Kasuksepp», aga hoopis teise kaliibriga: traditsiooniline vana hea Friedenthal kirjanikule meelepärase perioodi, nimelt varauusaja ainetel. Juttu on anabaptist Melchior Hoffmanni tegemistest reformatsiooniaegses Eestis. Hoffmann on ajalooline isik, kuid Friedenthal on konkretiseerinud usureformatsiooni reaalpoliitiliseks: kirik on sõlminud deemonitega «mittekallaletungilepingu» ja reformistide eesmärk on sellele kartellikokkuleppele vastu hakata. Võhikuna ei oska ma hinnata, kui nõtkelt ja asjatundlikult on autor ajaloolise ainesega ümber käinud; igatahes reputatsioon on tal selles hea ja «Kasuksepp» vaidlema ei sunni. Mõnusalt balansseerib Friedenthal distantseeriva koomika ja päriselt kaasahaaravate lopsakate kirjelduste vahel.

Esiletungivat suhet lähimineviku, nõukogude ajaga on tähele pannud koguteose teinegi arvustaja Paavo Matsin. Mõnes tekstis näeb ta «nõukogude patoloogilise anatoomia» häid kirjeldusi, Mudlumi novelli «Qiaotou nööp» juures aga kiidab seda, et meisterlikult on välditud libastumist nõukogude olmesse.[1] Tõepoolest, Mudlumi üks leivanumbreid on ju asjade kaudu aja(stu) esilemanamine ning kuna ta kirjutab nüüd, nagu sageli, nõukogudeaegsetest asjadest, on seegi omamoodi ajalookirjandus. Enesele omaselt on ta ikka ühe jalaga objekti- ja teisega metatasandil, selles kogumikuski niihästi koostaja (Made Luigana) kui ka autor (Mudlumina). Seekord jätkab ta rahulikult ja rabistamata omaenese personaalmütoloogia üheaegset loomist ja analüüsimist: ahah, ma olen asjadest kirjutav kirjanik, olgu, küllap on teil õiguski, aga eks pudene lõpuks ka need asjad käest, näiteks nüüd olen jõudnud peamiselt juba värvide ja tekstuurideni. Ning kui vanadest asjadest kirjutamine tähendab ühtlasi kirjutamist vanast ajast, sobib samasse kategooriasse hästi ka Janar Ala võluv lugu «Sült». Süldi kui nähtuse kaudu manab Ala esile küll ennekõike koha, müütilisi mõõtmeid võtva «maa» (vastanduses linnale), aga see on üsna selgelt Ala lapsepõlvest pärinev ehk nõukogudeaegne maa – ja nagunii on ammust ajast teada, et maa = minevik, nii ka näiteks Kivirähkil. Muide, Kivirähki jutust saab teada, et maal on kombeks süüa supilusikaga kristallpeekritest hapukoort, millele on riivitud peale redist, ja selline kombinatsioon sobiks Ala süldilauale nagu rusikas silmaauku.

Osutuselt sarnast, tähenduselt erinevat nõukogude- või üleminekuaegset maad kujutab Lilli Luugi krimisugemetega «Auk», mille juures jääb üles väga palju saladusi alates autori isikust kuni selleni, millest novell üldse räägib. (Paavo Matsini arvustus annab vihje, et tegu võiks olla ühe üleminekuajast tuntud kuritööga – idee, mida teatud detailid tekstis tõesti toetavad, aga mis pole ühelgi juhul selgesti esile toodud.) Ometi on seda võimalik lugeda ka heas paksus muljelis-psühholoogilise (lapsepõlve)loo traditsioonis, kui mõelda kas või sellele, kuidas vanameister Tuglase väike Illimar hommikul ärgates unelema ja krohvipragudes pilte nägema jäi. See lugu on vist ka suurim hingesugulane Tuglase siinses kogus ära toodud «Inimesesööjatega»: lapse tähelepanelik pilk pluss sünge sündmus.

Pea- ja vastuvoolust

Niisiis võiks öelda, et vähemalt mõned silmapaistvad eesti novellid on tegelenud aastal 2017 ajalooga; ja samas leidub igasugusele ajaloole ja vanade asjade ümberkirjutamisele ka tugev vastukaal. See on minu jaoks Margit Lõhmuse novell «Vulva klubi», kuigi ilmselt mängib siin oma rolli ka autorislepp, sest vormilt on mõni teine Lõhmuse tekst õieti ebatraditsioonilisem. Lõhmus kirjutab mingit niisugust 21. sajandi olemist, mida muu eesti kirjandus ei ole hästi tabanud, pannes sinna kokku tänapäeva linnakeskkonna, digi- ja nutimaailma, kirjakeelse kõnekeelsuse, üha laieneva geograafilise spektri ja üha laieneva seksuaalse spektri koos üha tugevama naishäälega – ja tohutu individualismi, olukorra, kus kogu seda paljusust hoiabki koos ainult kõnelev hääl. Olgu see hea või halb, olgu see elus või kirjandusena nauditav või mitte, aga tekst kirjeldab üsna hästi midagi, mis oli veel kirjeldamata. Muu hulgas laimiga püksikumeruse simuleerimist, et geiklubisse sisse saada, kuigi see ei ole peamine. Kehalise abjektiivsuse plaanis pakub paralleeli Mari-Liis Müürsepa «Elajad», mille lahendus avab aga teistsuguse registri ja mille vigurjutuliku kirjutuslaadiga ma hästi kaasa ei läinud.

Mis jääb üle? Teatud pingutusega võib ülejäägi venitada valdavalt sellele liistule, mida olen püüdnud varem mõnes teiseski arvustuses lühidalt kirjeldada ja nimetanud praegusaegse eesti (mees)kirjanduse peavooluks: jutustamisstiil, mis mängib realismi piiridega, venitades neid kas absurdi/groteski või lausa ulmesse; olmeline ja fantastiline vahelduvad ootamatult ning mitme vindiga. See laad ja selle olulisimad autorid on siingi kogus päris korralikult esindatud, kuigi paraku puudub Urmas Vadi, suuna keskne kuju, ning Kivirähkilt valitud tekst on teise dominandiga. Esindustöö teevad aga ära Jüri Kolk («Paul») ja Armin Kõomägi («Goglomov»), pisut ootamatuma leiuna ka Juhan Voolaid («Lõvi»). Kui Lõhmus käib ajaga nii häirivalt ühte sammu, et see mõjub lausa ehmatava ja loksutava etteruttamisena, siis need tekstid jäävad lugeja jaoks veel mõnusalt hoomatavasse aega kusagil napilt pool sammu tagapool. Neis kohtab kultuurifenomene, millega jutt küll trikitab, kuid mis on iseenesest lugejale hästi tuttavad: striptiisiklubid, ärimehed, tutvumiskuulutused, safarireisid. Kirjandus ongi tänapäeval selline. See on nauditav lugemine, kannab kaasa, lahutab meelt ja paremal juhul lubab ka tõsisemalt kaasa mõelda, kui soovi peaks olema.

Eks muidugi ole peavoolu häda, et kogu hea kvaliteedi juures harjub publik sellega liiga ära. Lõhmuse tekst ehmatab vähemasti osalt just mingite harjumatute ühendustega, internetist ja argipäevast tuttavat uuskeelt ja uusmõtet esitletakse äkki trükimustaga valgel paberilehel «kirjakultuurina», umbes samamoodi, nagu kunagi ammu tõsteti pissuaar kunstisaali – kuigi ka selliseid žeste peab oskama teha. Kivirähk, kes mingis mõttes sõidab väga kindlas roopas, osutub aga ikkagi tõeliseks rahvakirjanikuks selle poolest, et omi transgressioone on tal pakkuda igale põlvkonnale ja tundelaadile. Minusugust millenniaali ei pane metsavenna motiivi üle aasimine enam silmagi pilgutama, aga tarviliku üllatuse toob vinjett kahest Saaremaa koolitüdrukust. Nood kulutanud jaanitulel bussiraha limonaadi peale ära ja jäänud lõksu, nii et kolhoosiesimees Tammekänd elanud nendega punkris suvi otsa kokku, «sügisel aga andnud nagu aumees kunagi mõlemale tüdrukule kolm rubla ja saatnud isiklikult bussi peale» (lk 81). Jah, jah, muidugi, grotesk – aga teisalt ikkagi ju ka vennad Paalbergid ja #MeToo.

Äraharjumine mängib rolli ka novellivormi tajumisel, nagu Kajar Pruul kogumiku eessõnas üle kordas. Mudlumi ja Ala esemekirjeldused tunduvad vähemasti mulle juba nii tuttavad, et ei tekita mingit žanrilist tõrget, kuigi võiksid oma staatilisuses vajada enim väljavabandamist. («Sült» esmailmus Vikerkaares koondpealkirja «Argimütoloogiad» all ega pretendeerinud sellisena vähimalgi määral novellipärasusele.) Seevastu on siinsest kogumikust jäänud seni nimetamata kaks teksti, mis tegid arvustaja just vormi mõttes kõige nõutumaks. Mart Kivastiku «Jaama 12» oli nii traditsiooniliselt puänteeritud, et võttis kukalt sügama: väljapeetud, kammerlikus laadis lugu igihalja pildi sisse mineku motiivi teemal, tegevuse pisut ehk sõnamänguliseks tõukeks hinnang, et ühe kunstniku maalides puuduvat hing. Selle novelli puhul on tõesti lausa üllatav, kuidas lõpus ei ole mitte midagi üllatavat. Kõige keerulisem oli mul aga novelli või õigupoolest üldse ilukirjandusena lugeda Mihkel Muti «Suure Poobsi vaikimist». Mitte et tekst ise ei olnuks piisavalt ilukirjanduslik, oh ei. Ainult et Mutt on viimasel ajal arvamusliidri ametis, lugu ise on arutleva (mitte jutustava) kirjandi žanris – ja tagatipuks on selle teemaks arvamuse avaldamine. Raske – kui mitte võimatu – oli raputada eneselt muljet, et tegu on lihtsalt fragmendiga kirjaniku päevikust.

[1] Matsin, P. 2018. Che Guevara ja Visconti panevad laimi püksi. – Sirp, 21.12.

Johanna Ross toimetab ajakirja Keel ja Kirjandus.

Tagasi üles