Tõnu Õnnepalu: Pariisis sai minust kirjanik

Tõnu Õnnepalu uue romaani "Pariis, kakskümmend viis aastat hiljem" esitlus. Foto: Tairo Lutter

Tõnu Õnnepalu tutvustas 17. aprillil oma uut romaani «Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem», mis on triloogia esimene osa. Raamatust rääkides kergitas kirjanik ka saladuseloori, kuidas üks teos sünnib ning jagas vihjeid peagi ilmuvate uute raamatute kohta.

Et romaani pealkiri on «Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem», ei ole muidugi juhuslik ja tähistab kirjaniku sõnul aega, mil temast sai kirjanik. «See oli minule tähtis aasta. See oli ühelt poolt esimene kord, kui ma elasin pikemat aega natukene seal linnas. Kolm kuud. Ikka väga pikk aeg. Ja teiseks juhtus niisugune asi, et minust sai seal kirjanik,» tõdes ta. «Romaanikirjanik. Ma kirjutasin seal oma esimese romaani «Piiririik».»

Pärast «Piiririigi» avaldamist tulnud edukogemus oli kirjanikule paras pähkel ja üldse mitte lihtne. Raamatut tõlgiti, Õnnepalu hakkas rohkem reisima ja see oli tema jaoks suur elumuutus. «See oli üks hirmus kogemus. Ja lõpuks üks inimene, üks autor, kirjutab ikkagi põhimõtteliselt ühte raamatut,» selgitas ta, miks oma teistes romaanides «Piiririigi» juurde ikka tagasi jõuab. «Sinna midagi parata ei saa. Oled see, kes sa oled ja kirjutad seda, mis kirjutad. Kui suur see üks inimene ikka olla saab.»

Nüüdseks juba ligi 26 aastat tagasi läks Õnnepalu Pariisi tõlkima kaasaegset prantsuse luulet. Selleks oli talle eraldatud stipendium ja elupaik. Seda ta enda sõnul väärkasutas, sest võttis tõlketööga endale üle jõu käiva ülesande, mida püüdis hiljem tasa teha. Pariisi elust sündis aga teos, mis muutis noore kirjamehe elu. «Midagi seal linnas minuga juhtus, et ma hakkasin kirjutama hoopis raamatut. Nüüd siis tähistasin nii-öelda oma väikest hõbejuubelit.»

Ma näen küll, et tegelikult saaks teda paremaks teha, aga ma ei suuda enam. Ja siis ta paraku läheb trükki. Ma tahan temast lahti saada, ma ei jaksa sellega enam tegeleda ja ta on minevik, kuidagi jääb vanaks.

Möödunud aasta suvel läks Õnnepalu Pariisi tuttavate kassi hoidma. «Tõtt-öelda ega see algne plaan ei olnud ikkagi kirjutada Pariisist. Seal juhtus sihuke asi, et ma ma justkui armusin uuesti sellesse linna. Võib-olla armusin üldse esimest korda, sest tegelikult on seal alati raske olnud,» märkis ta. «Seekord mul ei olnud enam mingisuguseid ootuseid selle linna suhtes ja siis ta nagu avanes. See oli muidugi mingis mõttes kõige hullem aeg seal olla – seal oli augustikuu, oli hästi kuum. Mingis mõttes jälle hästi hea, sellepärast et siis on inimesed linnast läinud. Sa oled nagu rohkem selle linnaga omaette. Mulle meeldib just seal see isiklik suhe.»

Seepärast ei taha ka see raamat kirjaniku sõnul olla Pariisi kirjeldus ega reisijuht. «See on tegelikult ikkagi inimesest ja inimestest.»

Kirjutamise köögipool

Raamatuesitlusel tõdes Tõnu Õnnepalu, et raamat saab valmis siis, kui selle kirjutamine kurnab ära ja enam ei jaksa.

«Ma näen küll, et tegelikult saaks teda paremaks teha, aga ma ei suuda enam. Ja siis ta paraku läheb trükki. Ma tahan temast lahti saada, ma ei jaksa sellega enam tegeleda ja ta on minevik, kuidagi jääb vanaks,» tunnistas kirjanik. «Ja lõpuks ma ei ole enam kindel, et ta lähebki paremaks. See oht on ka, et lihvid ja teed, aga sa oled tast juba tüdinud. See ei ole enam õige faas. Kui oled hingega veel täielikult asja juures, siis tasub teha.»

Valmis teksti tuleb muidugi siluda ja üle teha, muudmoodi Õnnepalu sõnul ei saagi. See, et tekstist saaks raamat, on tema sõnul nagu juveliiritöö. «Sa tahad ikka, et ta oleks ilus. Ma ei oska öelda, mis see ilus kõik tähendab, aga ma ütlen ilus. Seal on ka huvitavus, tempo, ühesõnaga kõike.»

Kirjutamine on Õnnepalu meelest vaistlik töö, sest mingit mõõdupuud või kriteeriumit selleks ei ole. Kuigi on kogemus ja eeskujud, siis formaalselt kirjutamist õpetada ei saagi. See on tema meelest võimatu. Praktilisest küljest saab aga käsikirja teistega arutada ja seda parandada.

Vahel tuleb ikka ette, et kõik ei tule välja, kuid see ei tähenda, et kirjutamine oleks Õnnepalu jaoks tüütu. See on kirg, aga distsipliini peab ka olema. Ta on enda jaoks võtnud teadmiseks, et see, mis ta teeb, on hea, järelikult on see talle endale ka hea ning kirjutamine on miski, mida ta peab tegema. Muidu võiks niisama olles oma hommikud mööda lasta.

«Nii ma sinna arvuti taha istun,» nentis ta. «Ja ega kõigest, mis ma kirjutan, ei pea raamat tulema.»

Triloogia teine osa on valmis

«Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem» on esimene osa triloogiast, mis tekkis töö käigus. «Ma alguses küll mõtlesin ühe raamatu kirjutada, aga siis nägin, et neid ikkagi on kaks, need ühtede kaante vahel ei lähe,» sõnas kirjanik. «Tundus ka, et see rännak ja sellega kaasnev kirjutamine lähevad edasi, et ju siis on kolmandat ka veel vaja. Kaks ikka tahab kolmandat.»

Järgmine osa on Õnnepalu sõnul juba valmis ja tema käest edasi läinud. Raamat peaks ilmuma umbes juuni alguses või mai lõpus.

Teises osas jõuab jutustaja Kanadasse, kus kirjanik oli möödunud suve lõpus ja sügise alguses, veetes aega Kanada metsades ja väliseestlaste juures. Romaanis uuritakse nii-öelda eksiilis olemist. Samuti on oluline Kanada põlismets ja sealne loodus.

«Kolmandat ma alles praegu kirjutan, sellest ma ei räägi,» võttis Õnnepalu triloogia tutvustuse kokku. «Võib-olla siis, kui jumal annab, siis tema saab sügiseks kaante vahele.»