:format(webp)/nginx/o/2018/11/20/11589892t1h1b1b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/23/11969975t1h1cbd.jpg)
29. aprillil kell 15 toimub Trivimi Velliste raamatu «Eesti muinsuskaitse 100 aastat» esitlus. EV100 raamatusarja kuuluva teose esitlusel vestleb autoriga ajaloolane Küllo Arjakas.
Toimub raamatu «Eesti muinsuskaitse 100 aastat» esitlus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muinsus on mälu. Ilma mäluta ei jää ellu ükski olevus – suur või väike. Ammugi mitte rahvas. Siinsete kaante vahel on linnulennuline lugu Eesti mälust viimase saja aasta jooksul. Kord see tugevnes, siis püüti seda lämmatada. Muinsused – mälestised – on ühismälu märgid.
Lennart Meri soovitas muinsuskaitseliikumise hakul tõlgendada muinsust suuremeelselt, avaralt. Kõik, millele on peale hinganud kõikvõimas Aeg, on muinsus.
Riiklik muinsuskaitse, ehitismälestised hõlmavad vaid osa selle raamatu lehekülgedest. Nappi ruumi on jagunud muinsuskaitseliikumisele rohujuuretasandil, koguni sellest välja kasvanud kodanike komiteede liikumisele. Muinsuste muinsus, mis tuli taastada, oli Eesti Vabariik.
Oktoobris 1988 loitsiti Tallinna Raekoja platsil eesti keele kaitseks. See oli vägev palve, rahvas andis keelevande – me ei loovuta oma emakeelt! Kas sel vandel on ikka veel väge?
Raamatus arutletakse, kas eesti keel ja vilje jäävad kestma. Kas eesti mälu säilib? Muinsuskaitse on Eesti tuleviku kaitse.