Andrus Kivirähk: on suur oskus mitte igasugust sodi koju vedada

Eile, 23. aprillil tähistati Apollo poodides raamatu ja roosi päeva. Solarise Apollos jagas teiste seas nõuandeid armastatud kirjanik Andrus Kivirähk, kes vastas meelsasti ka mõningatele meie küsimustele.

Tänasel raamatu ja roosi päeval on põhirõhk küll paberraamatutel, kuid tegelikult on tänapäeval võimalik  «lugeda» ka audioraamatuid ja e-raamatuid. Milline on teie suhtumine nendesse alternatiividesse?

Mida rohkem eri sorti raamatuid, seda parem. Mina ise vana kooli mehena loen muidugi paberraamatuid, aga audioraamat on ju ka väga tänuväärne asi. Mu enda paljud raamatud on loetud audiona plaadi peale ja neid on ju väga mõnus autos kuulata või kui laps on näiteks haige. See tuletab meelde mu enda lapsepõlvest Tõnu Aava loetud «Onu Remuse jutte», see oli ka omamoodi audioraamat ja väga lahe.

Kui kätte satub raamat, mis teid üldse ei kõneta, kas te siis loete selle pigem lõpuni või jätate pooleli?

No ma vast jätan ikka pooleli, aga mulle eriti ei satu selliseid kätte, sest ma olen juba selline vana ja kaval. Üldiselt oskan valida, mida ma üldse lugema hakkan või mida ma koju toon. See on ka suur oskus, et mitte igasugust sodi koju vedada üldse.

Aga oskate te äkki ikkagi öelda, milline on halvim raamat, mida te olete lugenud?

Ei, ma seda ei oska öelda. Erineval moel võib halb olla, mõni on lihtsalt selline, millest sa mitte midagi aru ei saa. Kui näiteks minusugune inimene võtaks füüsika õpiku ja hakkaks seda lugema, siis oleks see kindlasti üks halvim raamat, kuid see ei ole ju tegelikult halb raamat, vaid kindlasti väga tark ja kasulik. Teisest küljest mõni ilukirjanduslik raamat läheb ludinal, aga õudselt vihastab, sest on nii halvasti kirjutatud. Ma ei oska ühte halvimat raamatut välja tuua.

..aga parim?

Parim raamat, mis ma lugenud olen? See on ka selline võimatu küsimus. Kui ma käin koolides kohtumas, siis lapsed alati küsivad «mis sinu lemmikraamat on?» ja ma ei suuda sellele kunagi vastata, sest neid on ju nii palju. Igas vanuses on mingid erinevad lemmikud. Oi, seda ühte ja ainust ma ei suuda öelda. Kui ma saaksin kirjutada näiteks 200 head raamatut, siis sellega ma saaksin hakkama, aga ühte ma ei suuda valida.

Mida te ütleksite neile inimestele, kes väidavad, et pärast raamatu põhjal tehtud filmi nägemist ei ole selle lugemisel enam mõtet?

Need inimesed ilmselt ei ole siis lugenud pärast raamatu põhjal tehtud filmi nägemist seda raamatut, mõte on väga suur. Iga film ja iga raamat on ikka täiesti erinevad. Kui endale kõige lähemalt võtta, siis mulle väga meeldis Rainer Sarneti «November», aga see ei tähenda, et nüüd «Rehepappi» lugema ei peaks. Film ikkagi hõlmas murdosa nendest sündmustest, mis «Rehepapi» raamatus on.

Parim viis raamatu turundamiseks on...?

Parim viis raamatu turundamiseks? Oh, no ma ei tea. Ma arvan, et kõige parem moodus on ikkagi kirjutada väga hea raamat, ega rämpsu turundada vist hästi ei õnnestu. Kui on ikka väga hea raamat, siis küll ta lõpuks läbi murrab ja ennast ise ära turundab.

Kuidas suunata rohkem inimesi raamatuid lugema? Ja kas raamatud on üldse kõigi jaoks?

Iseenesest on ju väga lihtne ette kujutada mõnda hästi toredat vana rannakalurit või põllumeest, kes pole elu sees ühtegi raamatut lugenud. Eestlaste suur selline sümbol-kangelane Vargamäe Andres luges ainult piiblit, ega ta selle pärast nüüd väga halb inimene ei olnud. Põhimõtteliselt saab elada küll ilma raamatute lugemiseta, aga lihtsalt need inimesed, kes ei loe raamatuid, jäävad paljudest väga põnevatest asjadest ilma. Näiteks laps, kes ei ole lugenud Karlssoni raamatut, ta lihtsalt ei tea, kes on Karlsson. Seega, tema tutvusringkonnas selline tegelane täiesti puudub ja sellest on kahju, sest tänaval ei tule sulle Karlsson vastu, temaga sa pead ikka raamatu vahendusel tuttavaks saama.