Inga Raitar: Eesti kirjandusmaastik on sumbunud ja uimane

Eile, 23. aprillil tähistati Apollo poodides raamatu ja roosi päeva. Solarise Apollos oli tähtsa päeva puhul kohal ka kirjanik Inga Raitar, kes jagas meiega oma mõtteid Eesti kirjanduse hetkeseisu kohta.

Kas kirjutamine pigem väsitab teid või annab energiat?

Tegelikult kirjutamine nagu iga teinegi loovtöö annab energiat. Kui sa sellele loovale soonele saad, siis noh, ma olen kunagi ka ühes oma raamatus väitnud, et tegu on lausa orgastilise tegevusega. Ehk siis seda võib võrrelda lapse sünnitamisega, mis on ju tegelikult valulik tegevus, aga peale seda oled sa hullult õnnelik. Kirjutamine võib mingil hetkel olla piinarikas, ta võib mingil hetkel olla kurnav, aga see, mis sealt lõpuks välja tuleb, vot see annab jõudu.

Millised omadused peavad ühel heal kirjanikul olema? Kas ta peaks olema tavapärasest kuidagi tundlikum või emotsionaalsem?

No mina arvan, et emotsioonid kui sellised iseenesest ei tee sinust kohe kindlasti mitte kirjanikku, pigem vastupidi – liigne emotsioneerimine kurnab ega lase keskenduda põhilisele, mis on ikkagi inspiratsioon. Inspiratsioon ei ole seotud emotsioonidega. Ehk siis ma arvan, et kirjanikul peaks olema püsivust, visadust ja eneseusku... selle asemel, et kogu aeg emotsioneerida. Siin just üks kena inimene tuli ja ütles: «No ma ka kirjutan, ma nüüd ei tea, kas see on hea, ma nüüd ei tea, kas ta nagu...» Selline emotsioneerimine, see ju segab... Sai talle ka öeldud, et proua, lihtsalt kirjutage. Aga visadust peab olema, visadust peab olema! Kui sa just ei kirjuta mingeid kuuerealisi lühivorme.

Kas on mõni autor, kes teile alguses ei meeldinud, kuid hiljem arvamus temast täielikult muutus?

Vot isegi ei oska öelda, ma olen vist liiga teadlik raamatulugeja, ma loen väga vähe juhuslikult. Ma ikkagi üldiselt pigem võtan mingid head tuttavad, kellest ma tean, et neil on hea maitse ja siis valin. Aga ei, ei tule küll sellist meelde.

Kuidas hindate Eesti kirjanduse hetkeseisu?

Uimane. Ma arvan, et suhteliselt selline sumbunud ja uimane. Tegelikult erksust, särtsu, elevust on puudu. Rohkem käib selline omavaheline konnatiigi nagin, et kes järgmise mingi «kulka» toetuse saab, aga sellist tegelikku sisemist põlemist ja sellist «vau, sa tegid selle, vot tead, aga ma teen nüüd parema» pole ammu täheldanud. Tõesti on häid tegijaid, kes igaüks istuvadki oma pesas ja kirjutavad. Ja kui nad tõesti võtavad siis kaks aastat aega, süvenevad ja teevad midagi, siis on see tase, siis on see särav. Aga sellist noh, nagu kirjanduslikku liikumist, et käidaks koos, arutataks, antakse üksteisele impulsse... Sellepärast ma ütlen, et tundub siuke sumbunukene.

Kas kirjanikke võiks Eestis näiteks rohkem olla?

No ma arvan, et neid, kes nimetavad ennast kirjanikeks, on Eestis ikka täitsa ehmatavalt palju. Kunagi kui olid need kirjanikupalga teemad, siis ma vist vaatasin mingile numbrile otsa ja olin täitsa üllatunud, et ohoo, tõesti või? Et noh, selles suhtes, võib-olla see kirjaniku määratlus on ka ajas veidi lahjenenud. Samas näiteks kirjanikke, kes teil tuleks kohe une pealt meelde, et te teate kohe plõksust – ta on see, ta kirjutas selle, tema viimane asi on see ja see on hea ja seda teab umbes iga kümnes tänavalt, palju selliseid on?

Kas te loete oma raamatute arvustusi ja milliseid tundeid need teis tekitavad?

Kuna ma olen ühtaegu nii kirjanik kui kirjastaja, siis lausa loomulikult ma pean lugema oma raamatute tiraaže ja ka läbimüüke, sest ma elan sellest. Seega see on paratamatu. Tehes tööd, mis mulle endale pakub ja toetada seda oma teise tööga, milleks on siis kirjastamine, see on minu arvates väga praktiline sümbioos. See lubab mul ühtaegu võtta endale just nimelt selle aja, et ma kirjutangi mõnda raamatut mitte tähtaja peale või tellimise peale, vaid nii, et ma ise tunnen, et hea saab. Ja samal ajal siis kirjastan selle toetuseks mingeid teisi raamatuid, mis mind elatavad. Võib-olla pigem nii.