Kirjanik Kerttu Rakke avaldab, mis raamatut ta on enim lugenud

Annaliis Laidre
, Teemaveebide toimetaja
Copy

Eile, 23. aprillil tähistati Apollo poodides raamatu ja roosi päeva. Solarise Apollosse oli inimestega kohtuma tulnud ka kirjanik Kerttu Rakke, kellel veidi ennustada palusime.

Mis on kõige raskem osa ühe raamatu kirjutamise juures?

Pealehakkamine. Kunagi Erki Nool ütles, et trenni juures on kõige olulisem see hetk, kui paned tossud jalga ja astud uksest välja. Raamatu kirjutamisega on täpselt sama.

Millist nõu annaksite alustavale noorele kirjanikule?

Kui tahad, siis kirjuta. Alusta algusest ja kui lõpuni jõuad, siis pea kinni.

Kui saaksite anda nõu noorele iseendale, siis kui te alustasite...

Ma ei oskagi öelda. Ma ei ole kunagi ennast näinud kui mingisugust projekti ja ma ei ole näinud seda, kuhu suunas seda võiks kasvatada või missugune peaks olema vastukaja. See on lihtsalt isetoimiv projekt.

Kas on mõni raamat, mida te olete korduvalt lugenud? Kui jah, siis mitu korda ja mis teosega on tegu?

Neid on päris palju tegelikult.

Millist te olete kõige rohkem lugenud?

Ma ei tea, «Muna» näiteks?

Kas mõni raamat on teid nutma ajanud? Olge hea, tooge mõni näide.

Mind ajas tegelikult viimati nutma üks käsikiri, mida ma lugesin. Ja ma arvan, et see raamat ilmub varsti. Mitte küll minu enda kirjastuselt. See oli üks võistluse käsikiri ja ma võin öelda, et jah. Ma ei saa rohkem öelda, sest ma ei saa käsikirja reeta, aga jah, viimati oli hoopis üks käsikiri, mis on siiamaani ilmumata. Kui see ükskord ilmub, eks ma siis teatan, et näed, jee-jee, kunagi ütlesin selle kohta hästi.

Kui pikka iga te paberraamatutele ennustate?

Kui ma oleksin hea ennustaja, siis ma panustaksin kogu aeg seal kuskil spordimaailmas. Kuna ma seda ei ole, siis ma ei ennusta midagi.

...no näiteks kakssada aastat, kolmsada aastat võib veel minna? Või vähem?

No kõik sõltub ju sellest, missugune pauk nüüd varsti käib, eks ole. Kui see mingisugune plasti tootmine ja kogu see jama jõuab mingi teatud piirini ja saadakse aru, et süüdlased ei ole lehma peeretused, vaid pigem ikkagi need tuumakatsetused. Et kui hakatakse suuremate riikide tasandil teistmoodi mõtlema. Võib-olla me läheme juurte juurde tagasi ja ongi niisugune ökoloogiline, virtuaalne maailm. Aga mine tea, äkki on nii kole nagu mingites koledates ulmefilmides, mis räägivad sihukesest apokalüptilisest tulevikust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles