«Kui ema ütles, et isa on hull, ei teinud ta nalja»

Foto: Diego Cervo / PantherMedia / Scanpix

Loe teist katkendit Alex Michaelidese trillerist «Vaikiv patsient», mis keskendub noore kunstniku Alicia Berensoni müstilisele juhtumile.

Minu nimi on Theo Faber. Ma olen neljakümne kahe aastane ja minust sai psühhoterapeut sellepärast, et olin puntrasse jooksnud. Nii see on – kuigi ma ei öelnud seda töövestluse ajal, kui mulle see küsimus esitati.

«Mis teid psühhoteraapia poole tõmbas?» küsis Indira Sharma, uurides mind üle öökullisilmi meenutavate prilliklaaside.

Indira oli The Grove’is konsultant-psühhoterapeut. Ta lähenes kuuekümnele, tal oli kena ümmargune nägu ja pikad süsimusta-hallisegused juuksed. Ta naeratas, just nagu rahustades mind, et see on kerge küsimus, eelsoojendus järgmistele, märksa riukalikumatele.

Kõhklesin. Tundsin, kuidas teised spetsialistid mind vaatasid. Säilitasin päheõpitud vastust ette vuristades teadlikult silmside, esitades kaastunnet esile kutsuva loo sellest, kuidas töötasin teismelisena hooldekodus ja kuidas see tekitas minus huvi psühholoogia vastu, mis viis omakorda psühhoteraapiaõpinguteni, ja nii edasi.

«Küllap ma vist tahtsin inimesi aidata,» ütlesin õlgu kehitades, «ega siin muud olegi.»

Mis oli täielik jama.

See tähendab, et loomulikult tahtsin ma inimesi aidata, aga see oli teisejärguline eesmärk – eriti just sel ajal, kui õpinguid alustasin. Tegelik motivatsioon oli läbi ja lõhki omakasupüüdlik. Ma tahtsin iseennast aidata. Mina usun, et sama käib enamiku kohta, kes hakkavad tegelema vaimse tervise küsimustega. Meid tõmbab selle eriala poole põhjusel, et oleme ise katkised – me õpime psühholoogiat eesmärgiga iseennast tervendada. See, kas oleme valmis seda tunnistama, on juba omaette küsimus.

Oma esimestel eluaastatel inimolenditena eluneme mälueelsel maal. Meile meeldib mõelda, et väljume sellest primordiaalsest udust täielikult valmis isiksustena – nagu Aphrodite kerkib täiuslikuna merevahust. Kuid tänu aju arenemise vallas tehtud üha põhjalikumatele uurimustele on teada, et see ei ole nii. Me sünnime poolikult moodustunud ajuga, mis meenutab pigem pehmet savikäntsakat kui jumalikku olümposlast. Nagu on öelnud psühhoanalüütik Donald Winnicott: «Sellist asja nagu beebi ei ole olemas.» Meie isiksuste areng ei leia aset eraldatuses, vaid suhtes kellegi teisega – meid kujundavad ja viimistlevad nähtamatud jõud, mida me ei mäleta: meie vanemad.

Arusaadavatel põhjustel on see hirmutav – kes teab, milliseid teotusi, piina ja väärkohtlemist me selles mälueelses maailmas kannatasime? Meie iseloom kujunes välja nii, et meil endil polnud sellest vähimatki aimu. Minu puhul läks nii, et ma arenesin närviliseks, kartlikuks ja ärevaks. See ärevus näis eelnevat minu eksisteerimisele ja eksisteerivat minust sõltumata. Aga ma kahtlustan, et see pärines minu suhetest mu isaga, kelle juuresolekul ma end iial turvaliselt ei tundnud.

Mu isa ettearvamatud ja ootamatud raevuhood muutsid potentsiaalseks miiniväljaks iga olukorra, olenemata sellest, kui ohutu see ka näis. Tema viha võis vallandada suvaline ohutu sõna või vastuvaidlev hääl, tagajärjeks plahvatusteseeriad, mille eest polnud võimalik varjuda. Maja värises, kui ta kihutas mind mu peale karjudes ülemisele korrusele oma tuppa. Ma sööstsin voodi alla ja surusin end seal vastu seina. Hingasin sisse suletolmulist õhku, palvetasin, et müürikivid neelaksid mu endasse ja et ma suudaksin kaduda. Aga isa käsi haaras minust kinni, tiris mu välja ja sundis mind oma saatusega silmitsi seisma. Rihm tõmmati vöölt ja see vihises õhus enne hoopi, iga järgnev hoop lõi mu külgsuunas edasi, kõrvetas mu ihu. Ja siis oli piitsutamine sama ootamatult läbi, nagu see oli alanud. Mind visati maha ja ma kukkusin kägaras põrandale. Nagu kaltsunukk, mille vihane väikelaps maha viskab.

Ma ei teadnud iial, mida ma olin selle viha vallandamiseks teinud või kas olin selle ära teeninud. Küsisin emalt, miks isa on minuga alati nii kuri, ning ema kehitas ahastavalt õlgu ja ütles: «Kust mina peaksin teadma! Su isa on täiesti hull!»

Kui ema ütles, et isa on hull, ei teinud ta nalja. Kui praegusel ajal peaks mõni psühhiaater isa hindama, diagnoositaks tal ilmselt mingisugune isiksusehäire – neid tema eluajal ei ravitud. Tagajärjeks olid lapsepõlv ja noorusaastad, milles domineerisid hüsteeria ja füüsiline vägivald, ähvardused, pisarad ja klaaside lõhkumine.

Loomulikult tuli ette ka õnnehetki, tavaliselt siis, kui isa oli kodust ära. Mäletan üht talve, kui isa oli kuu aega Ameerikas ärireisil. Kolmkümmend päeva olid maja ja aed ema ja minu päralt, ilma isa valvsa silmata. Tolle aasta detsembrikuus sadas Londonis maha paks lumi ja kogu meie aed oli maetud paksu krõbeda valge vaiba alla. Tegime emaga lumememme. Ei tea, kas alateadlikult, aga me tegime selle esindama meie äraolevat isandat: ristisin ta Papsiks ning tänu suurele kõhule, silmadeks pistetud kahele mustale kivile ja karmideks kulmudeks pandud kahele vildakale oksale meenutas ta tõesti isa. Et sarnasus oleks täielik, andsime talle isa kindad, kaabu ja vihmavarju. Siis pommitasime teda ägedalt lumepallidega ja naersime nagu ulakad lapsed.

Tol ööl oli tugev tuisk. Ema läks voodisse ja mina teesklesin magamist, siis hiilisin aeda ja seisin langeva lume all. Sirutasin lumehelbeid püüdes käed välja ja vaatasin, kuidas need mu sõrmeotstel haihtusid. Tundsin ühteaegu rõõmu ja frustratsiooni ja rääkisin tõde, mida ma ei osanud väljendada. Mu sõnavara oli liiga piiratud, mu sõnad liiga suurte aukudega võrk, et seda kinni püüda. Haihtuvatest lumehelvestest kinni haaramine sarnanes kuidagimoodi õnnest kinni haaramisega: see oli nagu omamise akt, mis annab otsemaid teed eimillelegi. See tuletas mulle meelde, et väljaspool seda maja on maailm, tohutu suur ja kujuteldamatult ilus maailm, mis jäi praegu minu haardeulatusest väljapoole. Aastate jooksul on see mälestus mulle ikka ja jälle meenunud. Tundub, nagu oleks seda ümbritsenud hädapõli pannud selle üürikese vabadusehetke veelgi eredamalt põlema, nagu pimedusest ümbritsetud tillukese tulukese.

Taipasin, et minu ainus lootus ellu jääda oli taanduda – nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Pidin pääsema ära, kaugele ära, alles siis oleksin kaitstud. Ja lõpuks, kaheksateistkümneaastasena, sain ülikooli astumiseks vajalikud hinded. Jätsin maha selle Surreys asuva paarismaja-vangla ja arvasin, et olen vaba.

Ma eksisin.

Siis ma seda ei teadnud, aga oli juba liiga hilja – olin isa juba internaliseerinud ja matnud ta sügavale oma alateadvusse. Olenemata sellest, kui kaugele ma põgenesin, kandsin teda alati endaga kaasas. Mind jälitas põrgulik, armutu fuuriate koor ja neil kõigil oli tema hääl, millega nad karjusid, et ma olen kasutu, häbiväärne ja läbikukkunud.

Ülikooli esimese semestri ajal, tol esimesel külmal talvel, muutusid hääled nii hulluks, nii halvavaks, et need valitsesid mind. Hirmust halvatuna ei suutnud ma välja minna, sotsialiseeruda ega sõbruneda. Sama hästi oleksin võinud koju jääda. Olin lootusetu. Olin löödud ja lõksus. Nurka aetud. Väljapääsu ei olnud.

Oli vaid üks lahendus.

Käisin ühest apteegist teise ja ostsin kokku pakkide kaupa paratsetamooli. Kahtluste vältimiseks ostsin korraga vaid paar pakki, aga ma poleks pruukinud muret tunda – mulle ei pööratud vähimatki tähelepanu, olin ilmselgelt just nii nähtamatu, nagu end isegi tundsin.

Külmetasin oma toas ning mu sõrmed olid pakke avades tuimad ja kohmetanud. Kõigi tablettide allaneelamine nõudis tohutut pingutust, aga ma sundisin end neid ükshaaval alla kugistama. Siis ronisin oma ebamugavasse kitsasse voodisse, sulgesin silmad ja ootasin surma.

Kuid surm ei tulnud.

Selle asemel laastas mu sisikonda meeletu läbilõikav valu. Tõmbusin kerra ning oksendasin sappi ja poolenisti seeditud tablette. Lamasin igavikuna tunduva aja pimeduses, kõhus lõõmamas tuli. Ja siis taipasin seal pimeduses pikkamööda midagi.

Ma ei tahtnud surra. Veel mitte, ma polnud ju veel elanudki.

Ja see andis mulle teatavat lootust, kuigi sogast ja selgusetut. Igatahes ajendas see mind tunnistama, et ma ei suuda sellega üksinda hakkama saada: ma vajan abi.

Leidsin abi Ruthi näol, kes oli psühhoterapeut, kelle juurde mul soovitas minna ülikooli nõustamiskeskus. Ruth oli valgepäine ja tüse ning temas oli midagi vanaemalikku. Tal oli kaastundlik naeratus, millesse ma tahtsin uskuda. Alguses ei rääkinud ta suurt midagi, ainult kuulas ja mina rääkisin. Rääkisin oma lapsepõlvest, oma kodust, oma vanematest. Ja rääkides taipasin, et ükskõik kui masendavaid üksikasju ma ka rääkisin, ma ei tundnud mitte midagi. Olin oma emotsioonidest eraldatud nagu randmest ära lõigatud käelaba. Rääkisin piinavatest mälestustest ja suitsiidsetest impulssidest, aga ma ei tundnud neid.

Kuid aeg-ajalt vaatasin Ruthile otsa ja minu üllatuseks kogunesid ta silmi mind kuulates pisarad. Seda võib olla keeruline mõista, aga need polnud tema pisarad.

Need olid minu pisarad.

Tol ajal ei saanud ma sellest aru, aga just nii teraapia toimibki. Patsient delegeerib oma vastuvõetamatud tunded terapeudile ja terapeut tunneb patsiendi asemel neid tundeid, mida patsient kardab tunda. Ja siis peegeldab terapeut hästi aeglaselt patsiendi tunded talle tagasi. Nagu Ruth peegeldas minu tunded minule tagasi.

Meie kohtumised Ruthiga kestsid mitu aastat. Ruth oli ainus kindel asi mu elus. Tema abiga võtsin omaks uutmoodi suhte teiste inimolenditega, mis tugines vastastikusel lugupidamisel, aususel ja headusel, mitte vastastikusel süüdistamisel, vihal ja vägivallal. Pikkamööda hakkasin sisimas ka iseenda suhtes teistmoodi tundma – ma ei tundnud enam nii suurt tühjust, olin rohkem suuteline tunneteks, kartsin vähem. Väga vastumeelne sisemine koor ei jätnud mind täiel määral iialgi, aga nüüd oli mul seda pareerimas Ruthi hääl ja ma pöörasin sellele vähem tähelepanu. Selle tulemusena muutusid hääled mu peas vaiksemaks ja kadusid aeg-ajalt täiesti. Tundsin rahu ja olin vahel isegi õnnelik.

Oli selge, et psühhoteraapia oli sõna otseses mõttes mu elu päästnud. Ja veelgi olulisem on, et see oli parandanud mu elukvaliteeti. Rääkimisravil oli väga oluline osa selles, kelleks ma sain – sisuliselt määratles see minu olemuse.

Ma teadsin, et see oli mu kutsumus.

Pärast ülikooli õppisin Londonis psühhoterapeudiks. Õpingute ajal kohtusin endiselt Ruthiga, kes toetas ja julgustas mind, kuigi hoiatas, et peaksin valitud teesse realistlikult suhtuma. «See ei ole mingi kerge amet,» oli tal tavaks öelda. Tal oli õigus. Patsientidega töötamine, käte määrimine … ilmnes, et see polnud kaugeltki kerge.

Mäletan oma esimest visiiti kinnisesse psühhiaatriaosakonda. Kõigest paar minutit pärast mu saabumist oli patsient otse minu ees püksid alla tõmmanud, maha kükitanud ja roojanud. Haisva sitahunniku. Ja järgnevad intsidendid, mis polnud nii iiveldamaajavad, aga sama dramaatilised: ebaõnnestunud vererohked enesetapukatsed, enesevigastamiskatsed, hüsteeria- ja südamevaluhood – tundus, et seda kõike on rohkem, kui ma suudan taluda. Aga kuidagimoodi õnnestus mul iga kord oma seni kasutamata vastupidavusest jõudu ammutada. Asi läks lihtsamaks.

Päris veider, kui kiiresti harjutakse ära psühhiaatriaosakonna kummalise uue maailmaga. Hullus häirib sind üha vähem – ja mitte üksnes teiste hullus, vaid ka su enda oma. Mina usun, et me kõik oleme hullud, üksnes hulluse viisid on erinevad.

Ja just seetõttu suhestusingi ma Alicia Berensoniga. Mina olin üks õnnelikest. Tänu mulle nooruses osaks saanud edukale teraapiale õnnestus mul psüühilise pimeduse kuristiku servalt tagasi tulla, aga minu arvates ei kadunud kuskile teine võimalus: oleksin võinud minna hulluks ja lõpetada oma päevad psühhiaatriahaigla uste taha lukustatuna täpselt samamoodi nagu Alicia. Pääsesin sellest üksnes tänu Jumala armule …

Loomulikult ei saanud ma seda kõike Indira Sharmale rääkida, kui ta küsis, miks minust sai psühhoterapeut. Tegu oli ju ikkagi töövestlusega ja ma teadsin väga hästi, kuidas seda mängu mängida.

«Lõppkokkuvõttes,» laususin, «olen ma seda meelt, et psühhoterapeudiks teeb sind väljaõpe. Olenemata sellest, mis on su esialgsed kavatsused.»

Indira noogutas elutargalt. «Jah, selles on teil õigus. Nii on see tõesti.»

Töövestlus läks hästi. Indira ütles, et minu kogemused Broadmooris annavad mulle eelise ja näitavad, et tulen äärmusliku vaimse pingega toime. Mulle tehti kohe sealsamas ettepanek tööle asuda ja ma võtsin selle vastu.

Kuu aega hiljem olin teel The Grove’i.