«Ta peaks lamama ühes teises voodis, ükskõik missuguses, ainult mitte selles siin»

Maria Adolfsson.

FOTO: Caroline Andersson

Loe katkendit Maria Adolfssoni kriminaalromaanist «Eksisamm», mis on esimene osa Doggerlandi sarjast. Karmis ja tuulises, autori poolt väljamõeldud saareriigis toimuvale teosele ilmub eestikeelne järg juba sel sügisel.

Juba enne silmade avamist on ta kindel. See siin on viga. Kõik see on üksainus suur viga.

Ta peaks lamama ühes teises voodis, ükskõik missuguses, ainult mitte selles siin. Kõrvalt kostvad vaiksed norsked peaks kuuldavale tooma keegi teine, ükskõik kes, ainult mitte see mees. Ja täie kindlusega, mis tungib läbi kõikide teiste mõtete, teab ta, et peab siit minema pääsema. Jalamaid, enne kui mees ärkab.

Aeglaselt ja võimalikult hääletult keerab Karen Eiken Hornby linaserva kõrvale ja tõuseb istukile, heitmata pilku laia voodi teisele poolele. Ta laseb silmadel üle hotellitoa libiseda ja tuvastab põrandal, oma paljaste jalgade kõrval, aluspüksid ja rinnahoidja; kleit on nutsakuna diivanilaual rohelise seemisjaki kõrval, käekott on tugitooli visatud. Eemal aimab ta tenniseid – need paistavad paokil vannitoaukse tagant.

Ta kavandab täpselt iga liigutust, et sealt kähku minema saada, kuulatab raskeid hingetõmbeid oma selja taga, hingates ise helitult ja pinnapealselt. Kordab oma plaani kiiresti üle, et kõhus keeravat ärevuslainet vaigistada. Hakkab siis pihta, hingab sügavalt sisse, enne kui käe aluspükste järele sirutab ja need sama liigutusega jalga tõmbab. Ettevaatlikult, et madrats ei kõiguks, ajab ta end püsti ja tunneb, kuidas tuba ringi käib. Ootab, hingab. Seejärel teeb ta rea kiireid kummargil samme, korjates samal ajal ühe käega üles rinnahoidja ja sukkpüksid ning kahmates teisega koti, kleidi ja jaki. Üha kasvava iiveldustundega siirdub ta edasi vannituppa ja tõmbab ukse vaikselt oma selja taga kinni. Kõhkleb pool sekundit ja keerab lukku ka. Ta kahetseb seda samal hetkel, kui kuuleb luku klõpsatust, ja paneb kõrva vastu ust. Kuid kõik võimalikud helid teiselt poolt upuvad ta peksleva südame löökidesse ja peas pahisevasse verre.

Siis pöörab ta end ringi.

Pilk, mida ta kraanikausi kohal peeglis kohtab, on tühi ja kummaliselt võõras. Ennast põlastades uurib ta oma punaseid põski ja ripsmetušši, mis on maha pudenenud ja mustade rõngastena silmade all. Pruunid juuksed ripuvad ühelt poolt otse alla, ülejäänu on endiselt kummiga kuklasse kinnitatud. Pikk tukk on higisele laubale kleepunud. Alistunult uurib ta hävitustööd ja sosistab kleepuva kuiva suuga:

«Kuradi idioot.»

Kõhus keerab ja ta jõuab hädavaevu tualettpoti kohale kummarduda, enne kui oksendama hakkab. Nüüd ärkab ta küll üles, mõtleb Karen, kuulatades abitult oma kõõksumist ja hingeldamist järgmise kose ootel, suleb silmad, et mitte näha potis eelmise päeva riismeid. Ootab veel pisut, ent kõht paistab olevat rahunenud. Ajutiselt kergendust tundes ajab ta end sirgu, keerab kraani ja laseb pihkudesse vett. Loputab suud ja laseb veel nägu jahutada, mõistab, et silmaümbrused lähevad veelgi mustemaks ja et vahet pole. Selles konkreetses põrgus rohkem ringe pole.

Ta saab varsti viiskümmend ja on nüüd tõesti põhja välja jõudnud. Tal on tunne, nagu ta oleks seitsekümmend.

Nüüd jääb üle loota vaid kiirele põgenemisele. Et saaks koju minna ja voodisse surema heita. Omaenda voodisse. Aga kõigepealt peab ta siit välja pääsema, autosse istuma ja otse koju sõitma, kellegagi rääkimata, kellegi silma alla sattumata. Seejärel õrn lootuskiir, kui ta taipab, et just sel päeval aastas on tõepoolest võimalik linnast märkamatult põgeneda. Austrifestivali järgsel hommikul veerand kaheksa on kogu Dunker veel poolunes.

Ta laseb hambapesutopsi külma vett ja joob kiiresti, tõmmates vaba käega peast juuksekummi ja nähes, kuidas mõned pikad tumedad karvad koos sellega ära tulevad. Võtab veel ühe topsitäie vett, tõmbab kleidi selga, topib rinnahoidja ja sukkpüksid käekotti ning hakkab just kätt lingile asetama, kui peatub. Ta peab potile vee peale laskma. Isegi kui see heli mehe üles äratab, tuleb seda teha, temast ei tohi jääda ühtki mälestust. Kinnipigistatud silmade ja anuva grimassiga kuulab ta potist alla tulvava vee heli ja sellele järgnevat paagitäitumise müha. Ootab paar sekundit, kuni kosta on veel vaid õrna vulinat, ja tõstab koti õlale.

Siis hingab ta sügavalt sisse ja avab vannitoaukse.

Mees lamab selili, nägu tema poole, ja silmapilguks Karen kangestub. Kontravalguses näib, nagu mees jälgiks teda. Ent siis täidab toa järjekordne norsatus ja Kareni tardumus katkeb võpatusega.

Kuus sekundit hiljem on ta tennised kätte võtnud ja hotellitoa ukse avanud. Seal, vabaduse lävel, sunnib miski teda ümber pöörama. Samasuguse sundimpulsi ajel, nagu oleks ta just möödunud kiirteel õnnetuspaigast ja tegelikult ei taha vaadata, aga ikkagi justkui peab, laseb ta pilgul libiseda üle voodis lebava mehe. Silmitseb lõtva avatud suud, kuuleb iga väljahingamist saatvat õrnalt korisevat heli.

Ebareaalse tundega vaatab Karen oma ülemust kolm sekundit, enne kui ukse enda järel sulgeb.

FOTO: Raamat

***

Toa number 507 uks sulgub poolautomaatselt ja nõrga klõpsatusega. Tumepunane põrandakate on paljaste jalgade all pehme, kui Karen kiirel sammul lifti juurde jõuab ja nuppu vajutab. Pulss kõmiseb meelekohtades, samal ajal kui ta nimetissõrme kingalusikana kasutades tenniseid jalga ajab. Ta saab need jalga täpselt enne seda, kui kostab tilin ja liftiuks nõrga sahinaga avaneb.

Tal veab. Registratuur paistab tühi olevat, kui ta pilgu kiirelt kõrvale keerates läbi vestibüüli välisukse juurde tõttab. Äkiline muresööst, kui ta taipab, et tal pole õieti ühtki mälestust sellest, kuidas ta siia oli saanud. Kas nad tulid koos? Kelle mõte see oli? Eelmise õhtu mälestuste virvarr vilksatab kiirete kaadritena mööda; sadamas Eiriku, Kore ja Marikega, järgnev baaritiir ja veel austreid ning ikka veini ja veini. Ning õrn mälupilt Jounas Smeedist, kes hommikupoole ööd ühte baari ilmus. Veel mõned filmilõigud välgatavad, kuni ta väljapääsu poole tüürib: naer, aasimine, kiirelt lahvatanud tüli, joobnute lepitavad embused ja Jounase nägu tema näo lähedal. Liiga lähedal.

Poolel teel välja, enne kui pöörduksed ta ärritava aeglusega tänavale suunavad, saabub järgmine kohutav mõte: kas keegi nägi neid sisse registreerimas?

Hotelli ees on klaar septembriõhk ja ta jõuab paar korda sügavalt sisse hingata, enne kui kõhus jälle keerama hakkab. Ta heidab kiire pilgu inimtühjale tänavale ja ületab selle pooljoostes, käsi suu ees. Järgmisel hetkel seisab ta teispool rannapromenaadi ja kallutab end üle piirde, samal ajal kui iivelduslaine vaikselt vaibub. Seejärel ülikiire kergendustunne, enne kui teda tabab täisjõuga arusaamine, mida ta on alla surunud sellest hetkest alates, kui ta kümne minuti eest ärkas. Esmaspäeva hommikul peab ta temaga taas kohtuma.

Karen laseb pilgul libiseda üle lahe idas asuva sadamani. Jahisadamast paistab hulpivate mastide rägastik, aga reisilaevaterminal veel pisut kaugemal on sama tühi kui kõikidel muudel pühapäevadel. Esbjergi laev ei tule enne kaheksat õhtul ja juba mitu aastat ei toimu puhkepäevadel enam reise Taani ega Inglismaale. See, kes soovib pühapäevasel päeval Doggerlandi saartelt lahkuda, peab nüüd Ravenbyst lennukile minema. Mere kohal lasuvas hommikuudus eristab ta kaugemal süvasadamas ankrus seisva kruiisilaeva valget radaritorni.

Ta kissitab silmi horisondi poole, kobades põuetaskust päikeseprille, ja toob kuuldavale vaikse vandesõna, kui need pole oma tavalises kohas. Tõmbab peopesadega üle jakitaskute ja nendib, et ta kas kaotas need millalgi õhtu käigus või unustas hotellituppa. Nüüd on ta sunnitud sõitma vähemalt pool teed koju Langeviki, madalal asetsev päike silmis, janu, iivelduse ja tuikava peavaluga. Topeltespresso ja kaks peavalutabletti kuluksid marjaks ära, et ta ei kujutaks endast liikluses otsest ohtu, ent ümber pööramata teab ta, et kõik teisel pool Strandegatet asuvad ärid ja kohvikud on kinni. Sellisel ajal, oistrale järgneval päeval, on ta ilmselt ainus, kes pohmellis linnas ärkvel on, erandiks ehk mõned üksikud rotid, kes üleajavates prügikastides ja austrikoorikutes tuhnivad. Mõte paneb tal kõhus jälle keerama.

Karen hingab kinnisilmi paar korda sügavalt sisse, peopesad vastu müüri rohmakaid jahedaid kive. Värske õhk teeb head ja tuuleõhk lükkab niisked juuksed näole. Ta keerab kukla päikese poole ja vaatab randa. Naerukajakate parv kisendab lohakalt kokku tõmmatud prügikottide ümber, mis pole mahtunud ajutiselt paigaldatud konteineritesse. Pisut eemal paistab veel üks prügikott. Järgmisel hetkel näeb ta, et see on üks magav mees. Ta lamab otse rannal ja on endale mantli peale tõmmanud. Tema kõrval seisab ostukäru, tõenäoliselt pärineb see Qvickist või Temast ning on nüüd täis tühje pudeleid ja purke. Paistab, et tegu on ühega neist joodikutest, kes tavaliselt turu taga kaubanduskeskuse juures kogunevad. Küllap tunneb too mees end ärgates samamoodi: januse ja higisena, pohmelliäng raske seljakotina õlgu rõhumas. Teisest küljest, mõtleb Karen, näib ta erinevalt minust olevat öö veetnud süütus üksinduses.

Eemal müriseb mopeed, mis teeb hädise katse mere murdlainete mühast läbi tungida. Vahused lained laksavad vastu muuli, mis ulatub hulljulgelt otse merre, ja lahes on üks räsitud purjekas suure poi külge kinnitatud. Ta mõtleb hajameelselt, kui kaua võtab aega, enne kui sadamapolitsei välja sõidab ja selle minema ajab. Küllap nad vaatavad veel pärastlõunani läbi sõrmede; isegi muidu nii kohusetundlikud kutid ei jaksa oma jahiinstinkti sellisel hommikul enne lõunaaega ellu äratada. Muuli ots on endiselt hommikuses udus ja majakas kilomeetripikkuse lainemurdja tipus on veel hägune. Öösel pidi olema paks udu, mõtleb ta ja meenutab, et udupasunate lärm oli ebatavaliselt järjepidev. Ja siis uus mälupilt: Jounas, kes tõuseb ärritatult akent sulgema, enne kui voodisse tagasi tuleb. Kiiresti peletab ta pildi peast, laseb piirdest lahti ja hakkab kiirel sammul Redehusgate parkla poole kõndima.

Auto seisab kuulekalt kolme kvartali kaugusel, täpselt seal, kuhu ta selle kaheteist tunni eest jättis. Samal hetkel, kui ta märkab raekoja juures tühjas parklas oma tumerohelist Ford Rangerit, laseb ta end lõdvaks. Vähem kui tunni pärast on ta omaenda voodis, omaenda majas, ja kingib allatõmmatud ruloode taga uinudes endale paaritunnise pääsemise katkematust enesesüüdistusest.

Järgmisel hetkel saab ta aru, et tal pole autovõtmeid.

***

«Ja kuidas meil siis siin läheb?»

Hääl tema selja taga on ametlik ja pisut üleolev. Karen tardub poolelt liigutuselt, üks käsi kotis ja teine vastu kapotti toeks.

Ta on auto kõrvale kükakile vajunud ja pühendanud tulutult paar paanikas minutit võtmete otsimisele. Kontrollinud kõiki taskuid ja sahtleid, kobanud koti põhja ja asunud seejärel üha suurema ärevusega asju üksteise järel kotist välja võtma.

Nüüd vannub ta hääletult kokkusurutud lõugade vahelt. Mida kuradit politsei siin sellisel ajal teeb? Mis kuradi pärast peavad nad kulutama töötunde ja maksuraha tänavatel patrullimisele ajal, kui terve linn niikuinii magab? Raske ohkega ajab ta end kangetele jalgadele püsti. Siis pöörab ta end vastutahtsi ümber ja üritab näole manada sundimatu naeratuse.

Sellest saab puine grimass.

Mõlema politseiniku näos peegeldub kohkumus ja seejärel umbusk, kui nad märkavad, kuidas ta välja näeb.

«Oi, vabandust …» ütleb politseinikest vanem ja astub piinlikkust tundes sammu tahapoole.

Abitu pilk eksleb meigiplekkidelt Kareni surnukahvatus näos esemetele tema ees maas. Mehe pisut noorem naiskolleeg on Karenile kõigest kiire pilgu heitnud ja uurib nüüd ilmse uudishimuga asfaldile laotatud vidinaid: eelmise päeva ajaleht, mobiiltelefon, poolik sigaretipakk, miski, mis meenutab musti sukkpükse, mobiililaadija, poolik õun, mille tumenenud viljalihas on hambajäljed, rinnahoidja ja kondoomipakk.

Karen sunnib näole veel ühe puise naeratuse ja tunneb, kuidas nägu pingule tõmbub. Siis viipab ta põgusalt segaduse poole.

«Ma ei leia autovõtmeid,» ütleb ta sisse hingates, et hingeõhk politseinikeni ei jõuaks. «Uus käekott,» lisab ta.

«Jäite ööseks linna, proua?»

Naispolitseinik on kükakile laskunud ja vaatab nüüd naeratades üles, otsekui mõistmise märgiks. Karen tunneb, kuidas ärritus kasvab, mida kuradit teab see talumatult heas vormis ja hüpleva hobusesabaga tibi «ööseks linna jäämisest»?

«Arvad?» küsib ta jäisel häälel vastu.

Ta kasutab pilku. Läbitungivat sinist, kollane rant pupilli ümber, mis võib inimesi vaikima kohutada, ta teab seda. Vaatab nooremale naisele otse silma, sunnib teda pilku kõrvale pöörama ja kahetseb samal hetkel, kui võistluses peale jääb. Millega ta tegeleb?

«Eks oistra ajal läheb ikka pikale, nii et jäin ööseks ühe sõbra juurde,» lisab ta pehmendamiseks. «Aga nüüd oleks vist targem, kui ma edasi otsiks …»

Karen teeb kõneka liigutuse oma käekoti ja asjade kuhja poole, mis näib endiselt olevat naispolitseiniku huviorbiidis. Samal hetkel näeb ta, kuidas ette sirutatakse kindas käsi, mis tõstab maast kokkukägardatud sukkpüksid ja saputab neid kergelt. Kostab klirin, kui lapik võti kõnnitee sillutisele maandub. Kaks sekundit hiljem kostab tuttav autouste avamise heli.

«Palun, boss,» ütleb konstaabel Sara Inguldsen, kes on nüüd püsti tõusnud ja ulatab vildaka naeratusega autovõtme.

Sõnagi suust saamata võtab Karen võtme vastu ja näeb, kuidas mõlemad politseinikud korraga sammu tahapoole astuvad ja au annavad. Nüüd näib ka konstaabel Björn Lange olevat kõnevõime tagasi saanud.

«Sõitke ettevaatlikult, inspektor Eiken!»

Tagasi üles