«Kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. S*ttagi!»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Dagmar Lambi raamatust «Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja selle käigus oma last maha ei tapnud». See on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai.

Endise superistuja päevikud

Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud eri istumisstiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste** ...

Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad kõik kohad valutama. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alumisse generaalpiirkonda. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan esimesi samme tehes, et õumaigaad, ma ei saa enam kõndida, sest nii valus on!

Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida, seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin.

Mul on alati olnud rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen pärit küünikute ja kodukanavihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: „Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!“

See stereotüüp on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale, olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle „vastaste leeri“ ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis nii õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõttelised lastevastased ära hirmutab. Okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endisele elule kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga, mu mõte on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks).

Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal väga tahaks. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on nokk kinni, saba lahti: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see pole ju mingi diagnoos.

* Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse ...

** Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab ...

Tagasi üles