:format(webp)/nginx/o/2019/05/08/12145618t1haf2e.jpg)
Mariann Vendelin kirjutab oma raamatublogis, et sai võimaluse täiendada oma teadmisi 16. sajandil Euroopat valitsenud naiste osas, lugedes Sarah Gristwoodi teost «Kuningannade mäng». Tänu sellele sai ta teada, et neid naisi on vapustavalt palju!
Sajand, kui naised valitsesid Euroopat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1474-1603, Euroopa. Ajaloos on üks enam-vähem saja aasta pikkune periood, kus mitmes Euroopa riigis korraga oli võim naise käes. Üldise arvamuse järgi olid naised muidugi nõrgem sugu ning vajasid enda kõrvale meest. Seetõttu on vähem riike, kus kuninganna üksi troonil istus ning rohkem neid, kus naine võimu reagendina teostas. Tuntumad 16. sajandi kuningannadest on ilmselt šoti Mary Stuart ning inglastest ema ja tütar Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Naiste käes oli sel sajandil võim aga ka näiteks Kastiilias, Madalmaades või Prantsusmaal.
/nginx/o/2019/05/08/12145619t1h9318.jpg)
«Kuningannade mäng» on väga infomahukas ning ei ole kindlasti ühe õhtu ega päeva meelelahutus, sest lugemine vajab keskendumist. Kohati oli lugu põnevam ning kergemini jälgitav, teised peatükid kahvatusid keskendudes tugevamalt poliitikale või usuküsimustele, mis mind nii väga ei huvitanud. Raamat kulgeb kronoloogilises järjestuses. Ühest küljest see meeldis mulle, sest sai aimu, mis samal ajal Euroopa erinevaid paigus toimus. Teisest küljest oli raske järge pidada, kuna tegevus liikus pidevalt ühe kuninganna juurest teise juurde ning vahepeal läks meelest, mis temaga varasemalt toimunud oli. Enamik kuningannasid sulasid minu jaoks kokku. Seda ei kergendanud ka sarnased nimed, näiteks Margarethe eri variatsioonides oli väga popp nimi. Kuigi põnevam oli lugeda naistest, kelle tegudest ma varem kuulnud ei olnud, siis lõpuks jäi ikka meelde see, mis toimus tuntumatega.
Raamatu algus kõneles kuningannade asemel hoopis malenditest ning tõi välja paar huvitavat fakti lipu kohta, mida ma varem ei teadnud. Kõik malefännid on muidugi kursis, et algselt olid kõik inimkujulised figuurid meessoost. Kuninganna ehk lipp ilmus lauale alles mängu levimisega Euroopasse ning algul oli tegu nõrga malendiga. Siinkohal tuleb sisse seos raamatu ülejäänud sisuga: nimelt just Kastiilia Isabeli valitsetavas Hispaanias omandas ta tänapäeval tuttava võimu.
Lisaks sellele põnevale malefaktile, jäi mulle raamatust kõige tugevamalt meelde, kui läbipõimunud olid kuninglikud pered, ja kuidas pool poliitikast oli abielu. Kihlumisi ja pulmi oli raamatus palju. Natuke õõvastav oli ka lugeda, kuidas üritati 11-12aastaseid tüdrukuid kaitsta, et esimest pulmaööd veel aastake edasi lükata. Teadsin seda muidugi varem ka, aga ei olnud niivõrd hästi faktidega illustreeritult kokku puutunud. Seda ajastut iseloomustas paratamatult ka lühike eluiga - kahekümnendates naine võis olla juba mitmekordne lesk. Üks suur faktor, mis sel sajandil veel võimumänge mõjutas, oli usu lahknemine. Ei saa ju troonile lasta valitsejat, kelle religiooni rahvas ei toeta.
Sarah Gristwood on inglise ajakirjanik ja mitme ajaloolise raamatu autor. Oma karjääri alguses kirjutas naine põhiliselt teatrist, aga ka kõigest muust. Ta liikus edasi filmi intervjuudeni, enne kui pöördus ajaloo juurde. Ta on kirjutanud muuhulgas Arbella Stuarti ja Elizabeth Tudori biograafia seas ning ka kaks romaani. «Kuningannade mäng» ilmus 2016. aastal. Naise sõnul pärineb inspiratsioon teismeeast, kui ta pani tähele Garrett Mattingly teoses «The Defeat of the Spanish Armada» kommentaari, mis tõdes, et on möödunud 60 aastat, kui religiooniparteid esimest korda arveid õiendasid ja alati on ühe või teise või suisa mõlema juhiks olnud naine. Ta hakkas teemat uurima ning üllatus, kuidas need naised omavahel seotud olid: võim ning juhised kandusid edasi emalt tütrele või mentorilt protežeele. Euroopa naistes petus terve lugu, rahvusvaheline õeskond võimsatest naistest, kelle anglo-keskne ajalugu unustanud on. Gristwoodi enda lemmik on Austria Margarethe. Lisaks kirjutamisele kommenteerib naine raadios kuninglike afääre.
«Kuningannade mäng» hõlmab 16 peategelast, 5 riiki ja sajandijagu ajalugu ning on hea ülevaade, millised naised olid võimul, kuidas nad sinna jõudsid, mida nad korda saatsid, kuidas teised sellesse suhtusid jne. Raamat on tihedalt informatsiooni täis ja vajab keskendumist, et end poliitilistest intriigidest läbi närida. Meelelahutuslik ta just pole, aga soovitan teda lugeda, kui on huvi naisvalitsejate või lihtsalt ajaloo vastu!