Plastmasside säilitamise abivägi on kohal!

Karoliine Korol. Foto: Erakogu

Eesti Rahva Muuseumi konservaator Karoliine Korol avaldas raamatu «See «igavene» plastmass! Plastesemete vananemine, säilitamine ja konserveerimine». ERMI blogis selgitab autor lähemalt lahti, millega tegu.

Proloog

1990. aastate teine pool. Olin just endale saanud eriti popi mänguasja – tähekujulise ristlõikega vikerkaarevärvilise slinky (spiraalmänguasi, mida hästi vahva trepist alla lasta oli). Vaatamata sellele, et lelu pidevalt sõlme läks ning põhiline aeg kulus pusade lahti harutamiseks, valmistas see siiski palju rõõmu. Ühel õhtupoolikul pakkus mu teismeline vend välja, et näitab slinky’ga ägedat trikki. Olin ütlemata elevil! Venna selja tagant ilmus pooleliitrine klaaspudel. Toore jõuga sai mänguasi pudeli ümber surutud, misjärel asetati «mustkunstivahendid» kuumaveetünni, mis meil alati pliidi peal podises. Hetk hiljem võttis ta selle sealt välja ning asetas külmaveepange, mis oli samuti pliidi läheduses. «Thadaa!» ja minu kätte ulatati loperguse silindri kujuline slinky. «Nüüd on sul uue kujuga vedru!» Võin öelda, et publik ei jäänud «trikiga» kuigivõrd rahule.

See seik meenus mulle üle pikkade aastate, kui jäin ühel päeval mõtlema termoplastide üle. Tegemist oli minu esimese kokkupuutega termoplastide peamise omadusega – nende kuju saab kuumutades muuta. Aga mida kõike veel plastidega teha saab? Sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne vastata: plastidega saab teha kõike!

Imeline plastmass

Suurepärased elektri-, heli-, ja soojusisolatsiooniomadused; vastupidavus ilmastikutingimustele, kõrgetele või madalatele temperatuuridele ning koormusele; põrutuskindlus; kerge kaal; lihtne töödeldavus ning piiramatu vormivalik – need on vaid mõned omadused, mispärast plastid tootjate jaoks eelistatud valikuks on. Plaste võib pidada materjalide maailmas vahest kõige mitmekülgsemateks. Ühest ja samast polümeerist võib valmistada vägagi erinevate omadustega materjale. Kui on tarvis, et kasutamiseks välja valitud plastil oleksid pisut muudetud omadused, näiteks parem vastupidavus madalatele temperatuuridele, on seda võimalik lisaainete abil saavutada. Kui on vaja, et plast oleks põrutuskindlam, saab sellele lisada teisi polümeere, moodustades nõnda kopolümeerid.

Polüetüleenist saab toota näiteks kõvasid veekindlaid mänguasju, aga ka laialdaselt kasutatud inertseid vahtmaterjale ja kangaid.

Kuna elame ajastul, mil plastesemed on nii igapäevased, et me neid isegi ei märka, võib olla üllatav plastide hulk, mida muuseumide kogudes leidub. Esimesed esemed olid peamiselt kunstiteosed. Juba 1920. aastatel avastasid skulptorid, et plast lubab kunstilist visiooni uudsel moel realiseerida. Suurem tarbeesemete kogumine algas 1970. aastatest, mil plastist esemed olid kujunenud tehnoloogia arengu, disaini ja popkultuuri sümboliteks. 1980. aastateks olid 1960. aastate värvilised käevõrud ja kõrvarõngad saavutanud vintage-staatuse, mistõttu sattusid lisaks muuseumidele ka kollektsionääride huviorbiiti. Ja nagu ennist mainitud, on plastide kasutusvõimalused põhimõtteliselt lõputud, mistõttu kuuluvad plastesemed mööbli-, tarbekunsti-, tekstiili-, tehnika- ja kunstikogudesse.

Foto: Erakogu

Ei me ette tea, mis plastik meil tuua võib…

1980. aastatel hakati aga plastmuseaalide juures täheldama ärevust tekitavaid nähtusi. Ühed neist muutusid kleepuvaks, teised rabedaks, kolmandad pudenesid lausa tükkideks. 1990. aastate alguses teostati Londonis Victoria & Alberti muuseumis esimene põhjalik plastesemete seisundikontroll. Seda loetakse plastide konserveerimise alguseks. Esmakordselt pöörati plastide vananemisele suuremat tähelepanu. Sellest hakati rääkima ning probleemi teadvustamiseks korraldati esimesed konverentsid. Kümnendi keskpaigaks pakuti välja spetsiaalselt plastmuseaalidele mõeldud säilitustingimused ja -meetodid.

Mõeldamatu oleks võrrelda plastide vananemise ja säilitamise teadmiste baasi keraamika, õlivärvi või looduslike tekstiilidega. Inimene on plaste tööstuslikult tootnud 150 aastat (nitrotselluloosi tootmine algas 1866. aastal). Savianumaid vormiti aga juba 6000 aasta eest, puuvillapõldusid hariti üle 4000 aasta tagasi ning õlivärvide kasutamises saavutati kõrgtase 16. sajandil. Ebaõnnestumised ja õnnestumised on need, mille abil saab materjali ning selle eest hoolitsemise tehnikaid perfektseks muuta. Et aga hinnata, mis on head või halvad otsused, on tarvis aega. 150 aastat tundub võrreldes aastatuhandetega naeruväärselt üürike.

Pooleteise sajandi jooksul on plastide nimekiri kasvanud sadadesse. Enamikul neist on oma väiksed vead, mis takistavad nende sajanditepikkust säilimist. Mis veelgi hullem – paljud plastesemed, mis muuseumidesse jõuavad, ei olegi mõeldud kestma igavesti. Kuigi esmane plastide reklaamloosung oli seotud nende vastupidavusega ning näiteks melamiinist sööginõusid soovitati osta keraamiliste taldrikute asemel just seetõttu, et need ei purune, taipasid tootjad küllalt ruttu, et plast on suurepärane materjal odava masstoodangu jaoks. Ja kui tarbimisühiskonna inimene soovib plasteset kasutada vaid üks kord või siis lühiajaliselt, siis miks peaks tootja selle valmistama nõnda, et see säiliks 100 aastat? Seetõttu on plastikonservaatori töö võrreldav sügavas vees algelise ujumisoskusega vastuvoolu rassimisega – meie ülesanne on säilitada mittesäilivat, kasutades selleks mõnekümne aasta jooksul kogutud ebapiisavaid teadmisi. Ent midagi peab ju ette võtma! Vana Toomase laualamp, Kommunaari kingad, Salvo suusad ja Polümeeri kapsauss võivad vastasel juhul juba mõnekümne aasta pärast kaduda!

Millest juttu ja kelle jaoks?

Raamat «See «igavene» plastmass!» kannab ülesannet aidata meie kultuuri osaks saanud plastesemetel kauem vastu pidada. Tähelepanu on pööratud erinevate plastide tutvustamisele, et anda aimdust, kui mitmekülgse materjaliga tegemist on. Eraldi peatükk õpetab, kuidas plaste üksteisest eristada. Selleks, et plaste vananemise eest kaitsta, on kirjeldatud, mis on nende kahjustajad ning mil moel plastid vananevad. Säilitamise ja konserveerimise peatükid annavad ülevaate meetoditest, mis on viimase paarikümne aastaga maailmas välja töötatud.

Võimalik, et aasta-kahe pärast on juba mõni uus konserveerimisvõte heaks kiidetud. Tegemist on ju alles areneva konserveerimisharuga. Seepärast ei tohiks seda raamatut võtta kui kivisse raiutud õpetust. See on pigem sissejuhatav käsiraamat, mis aitab kaasa plastide konserveerimise arendamisele. Olgu see raamat konservaatori tööruumi riiulis, et sellest saaks kiiresti ja lihtsalt mõnd plasti omadust või konserveerimisvõtet kontrollida; leidku see endale koht konserveerimist õpetavate koolide raamatukogudes, et õpilased saaksid end kurssi viia, mis asi see plast on ja mismoodi selle säilitamine käib; rikastagu see plastmaterjalidega kokku puutuvate kollektsionääride kogusid, aidates neil vahet teha, mis on ehtne materjal, mis imitatsioon; ja olgu see raamat silmaringi avardajaks kõigile, kes tunnevad plastide arenguloo vastu huvi.