Peibutis truudusetute abielumeeste (ja mõrvari) lõksu püüdmiseks

FOTO: Shutterstock

Mariann Vendelin kirjutab oma raamatublogis, et luges J.P. Delaney põnevikku «Usu mind» ja tutvustab seda ka teistele. Huvi lugemise vastu tekkis seetõttu, et sama autori eelnevat teost on palju kiidetud. 

Tänapäev, New York. Inglanna Claire on tulnud New Yorki lavakunsti õppima. Kodumaal rikkus ta võimaluse näitlejaks saada ära, kui liialt rolli sisse elas. Erinevate isiksuste kehastamine on aga neiu kirg ning ta on kõigeks valmis, et oma Ameerika unistust elus hoida. Paraku ei ole tal tööluba ega toetavaid sugulasi, mistõttu üüri maksmine on keeruline. Lõpuks õnnestub Claire’il siiski leida üks viis raha teenimiseks. Temast saab peibutis truudusetute abielumeest lõksu püüdmisel. Siiani pole ükski neist tema võludele suutnud vastu panna, kuni neiu kohtub Patrickuga. Ta saab mehe abikaasale Stellale kinnitada, et Baudelaire'i austajast ülikooli õppejõud on puhas poiss. Paraku leitakse Stella järgmisel hommikul jõhkralt mõrvatuna ning Patrick on kõige tõenäolisem kahtlusalune. Claire saab jälle mängida peibutist, seekord politseiuurijate palgal, et mees lõksu püüda.

«Usu mind» mängib usaldusega. Kas usaldada Patrickut? Kas usaldada Claire'i? Kas usaldada uurijaid? Kas usaldada üldse midagi, mida raamat räägib? Oi, kuidas see teos lollitada üritas. Pea kõik olulisemad tegelased võeti korduvalt kahtlusalustena läbi. Mina olin algusest peale ühes tegelases kindel, tahtsin, et see oleks tema ja lõpuks oligi. Olin selle lahendusega rahul. Samas tundsin, et midagi jäi loo kulgemisel puudu, ma ei elanud Claire'ile väga kaasa, enamus toimuvast jättis külmaks. Lisaks tundsin, et sündmused kippusid korduma ning veidi igav hakkas. Lugemas hoidis põhiliselt huvi, kas minu soovitud isik on mõrvar.

Minu lemmikosa raamatu juures oli hoopis see, kuidas tutvustati Baudelaire'i luulet ning tema isikut. Olin kirjanikust varemgi lugenud ja «Kurja lilled» on mul isegi paar aastat tagasi loetud. Nüüd nägin seda hoopis teises valguses ja tekkis huvi lisainfot otsida ning luulekogu uuesti lugeda. Kõige paremad põnevikud ongi minu arvates need, mis suudavad lisaks närvikõdile ka maailmapilti avardada.

J. P. Delaney ehk Anthony Capella ehk pärisnimega Tony Strong sündis 1962. aastal Ugandas. Juba kuuenädalasena naasis ta koos vanematega Suurbritanniasse. Ta on õppinud inglise kirjandust ning töötanud reklaamikirjanikuna. Mees on võitnud BAFTA auhinna uimastitevastase kampaania eest. Tony Strong kirjutab pseudonüümide alt, sest talle meeldib kirjutada eri tüüpi raamatuid ning kirjastuste arvamus on, et lugejatele on eksitav, kui nad valivad autori järgi raamatu ning avastavad, et see on hoopis teist tüüpi lugu, kui nad ootasid. Inspiratsiooniks romaani «Usu mind» taga on 1990ndatel Suurbritannias tõesti läbi viidud salaoperatsioon «Operation Edzell», kus politsei, kohtupsühholoog ja veetlev naispeibutis sarimõrvarilt ülestunnistust välja meelitasid. Sellest loost saigi raamatu alus, kuid kirjanik liigutas loo New Yorki ning muutis peibutise nooreks näitlejannaks. 

«Usu mind» on põnevik, mis mängib nii tegelaste omavahelisi usalduse kui ka lugeja usaldusega kirjeldatu vastu. Romaani suureks boonuseks on Baudelaire'i tutvustamine. Kirjanik suutis teda väga põneva isikuna tutvustada. Mulle meeldis ka lõpplahendus, aga tee selleni oli pisut igav ja kippus korduma. Soovitan neile, kes pole kogenud, kuidas raamat lugejaga lollitada võib!

Tagasi üles