«Vabandage, kas saaksin teiega odavalt magada?»

«Ehh, uhhuduur»

FOTO: Hannes Hanso/ Kristjan Prii

Loe katkendit Ehh, uhhuduur! uuest raamatust «Tee teab». Viies reis viis uhhuduurlaste rattaseltskonna Lõuna-Ameerikasse, kus selgus kiirelt, et kui inimene planeerib, siis jumalad naeravad. Päevas suudeti läbida heal juhul pool plaanitud distantsist, sest kõikjal olid lõputud mäed ja tekkis muid ootamatumaid probleeme. Mehed on vanemad, muresid on uusi, aga karavan liigub Argentiinast Peruu poole ja nalja saab ikka ka.

16.07.18

Rodrigo basseini ei kuku ja keegi sinist silma ei saa. Võime rahuliku südamega edasi liikuda. Kuna päike tundub kõrvetama hakkavat, peame tegema peatuse apteegis ja ostma päevituskreemi. Seda küll ei taibanud kodust kaasa võtta! Tulime siia teadmisega, et on talv. Võta näpust!

Wend jääb mingi hetk pikalt maha. Keegi kaubikumees on ta kinni pidanud, sundinud banaani sööma ja siis talle 20 000 guaraniid rinnataskusse toppinud ning käskinud selle eest midagi ilusat osta. No kuidas sa saad keelduda sellisest külalislahkusest!

Via el Nussico jätkub ka siin riigis. Lisaks teetööd. Vahepeal on hea võimalus sõita mööda juba valmis, kuid liiklusele veel avamata sõidurada. See on tõeline luksus, sest muul juhul pead võitlema oma koha eest päikese all eri mõõtu veoautodega. Tee viib siit pealinna ning kuna Paraguayl merepiir puudub, siis valdav enamik vajalikust kraamist transporditakse kohale just seda teed pidi.

Päike käib üle taevalaotuse teistpidi kui meil. See ajab mingi hetk orienteerumise sassi. Läände liikudes peaks päike jääma sinust vasakule, aga jääb paremale. Päeva teiseks pooleks on õhutemperatuur kerkinud +27 °C-ni. Kogu aja lagipähe paistnud päike on oma töö teinud ning Taniil tunnistab ülekuumenemise ilminguid. Esmalt tuleb maha jahutada pea ja siis leida tänane öömaja. Edasi ei riski pressida, võib halvasti lõppeda. Kuna ajavahe Brasiilia ja Argentiinaga on 1 tund, siis läheb siin ka sellevõrra varem pimedaks.

Neiud, kellega koos Wend Iguazu hosteli köögis kokkas, on talle paberile kirjutanud paar lauset, mis meid edasisel suhtlemisel kohalikega aitama peaksid. Näiteks on ta palunud tõlkida lause: «Vabandage, kus siin saab odavalt magada?» Nüüd seda kohalikule poemüüjannale ette vuristades saab ta vastuseks kiire ja järsu NO! Tekib kahtlus, et neiud on Wennaga kurja nalja teinud ja tõlkinud hoopis lause: «Vabandage, kas saaksin teiega odavalt magada?» Teist lauset ei hakka Wend enam igaks juhuks proovima. Mine tea, mis jama see veel kaela toob.

Kipsluikedega ööbimiskoha, 5 dollarit näost, leiame ka ilma tõlkeabita. Perenaine teeb meile mõnusa õhtusöögi riisi ja praelihaga. Wifit õnneks pole ja saame laiemas ringis erinevatel teemadel arutada. Tõstatub küsimus Lumehelbekestest. Telefonist piltide kustutamise vahele arvab Hannes, et oleme vanaks jäänud, kui hakkame juba rääkima teemal, et noorus on hukas.

17.07.18

Hommikune minek on hea ja esimese soojaga sõidame 30 kilomeetrit jutti. Tee äärde on tekkinud maasikamüüjad ja lõpuks ei pea ma enam kiusatusele vastu ning ostan suure kotitäie. Paraku on siin nendega sama lugu mis meil – väljanägemine on petlik. Vaatamata isuäratavale välimusele on marjad hapukad ning neil pole sellist südasuvist magusust nagu oma aia maasikatel. Aga võib-olla räägib minus hoopis varjatud koduigatsus. Käesolev reis on oma iseloomuga ja annab ohtralt võimalusi enesearenguks. Mingil hetkel aga väsid sellest paratamatult.

Lõunaks oleme sõitnud 70 kilomeetrit ning jõuame Caaguazú-nimelisse linna. Ühine otsus on tänaseks pedaalimine lõpetada ning võtta pisut rahulikumalt. Taniil on eilsest kurnatusest küll taastunud, kuid uut laksu peale anda pole mõtet. Seda enam, et oleme parkinud oma rattad mõnusa grillkana-restorani ukse ette ja seest tulvab meieni meeldivaid aroome.

Hotell Triumf on pika rõduga tore kohake. Sellised asutused on reeglina pereärid, nii ka siin. Köögis käib mõnus askeldamine ja söömas käib erinevaid värvikaid tegelasi. Ilmselt lähemalt ja kaugemalt sugulased. Hotellikülastajad peavad aga mujalt vaatama, mis hamba alla saavad.

Seda, et aeg ei halasta ka Uhhuduuri vankumatule identiteedile, panen tähele asjaolust, et vanusevahe naisterahvastega, keda sellistes seljakotirändurite hotellides kohtame, venib iga reisiga suuremaks.

WEND: KIRI KOJU

Taas korraks levis. Sõidame Asuncióni poole ja midagi põnevat ei toimu. Liivo ei näe põhjust filmida ja mul on paanika, et millest ma saated teen. Lohutan ennast sellega, et olen selles olukorras ka varem olnud. Igatsen teid kõiki.

Tagasi üles