«Oli kohe näha, et end presidendiks pidavat haiget on varem ravitud»

Konstantin Päts.

FOTO: SCANPIX

Loe katkendit Olev Remsu uuest romaanist «Buraševo hullud». Konstantin Päts on Venemaal, Tveri oblastis asuvas Buraševo haiglas paradoksaalses olukorras: kui ta räägib õigust, et on president, siis arvavad arstid ta Napoleonite, Leninite ja teiste hulka; kui ta oma staatuse maha salgaks, siis kuulutataks patsient nr 12 terveks. 16. mail kell 18.00 toimub Tartu Kirjanike Majas ka raamatu esitlus. Reaalsuse ja ettekujutuse vahest, väänduvast ruumist ning ajasängist vestleb autoriga Piret Bristol.

Võttis oma paar kuud, kui dr Muzanova pärast Buraševosse määramist kogu selle Minose labürindi selgeks sai. Mõnikord mõtles ta, et ehk on ikka veel salajasi nurgataguseid, isegi terveid ruume, kuhu ta pole sattunud. Ja äkki tehakse seal asju, millest temal pole aimugi?

Haigega nr 12 ja tema palatiga oli just niisugune lugu. Paar korda hakkas peaarstile korva kolleegide jutus sõna president. Esimene asi, mille ta koloonias ära keelanud oli, oli haigete kutsumine nende luulunimede järgi. Ei mingeid Napoleone, Lenineid ja Jeesus Kristuseid arstide suus! Kõik on meie tublid või vähem tublimad inimesed, me peame nad tervetena ühiskonnale tagasi andma! Niisuguses pruugis kostab ju irvitamine! Või koguni aktsepteerimine. Mis meedikud te olete, kui pilkate patsiente, oli pahandanud haigla juht. See pole irvitamine või pilkamine, see on õnnetukestele kaasa tundmine, oli vaielnud vanemhooldusõde Glafira Kostenko, rõõmsa nöpsninaga ja vallatute plikapatsidega – kusjuures ta mõlemad patsid algasid peaaegu laubalt ning kulgesid kaarjalt üle pea – naiivitar, kahe lapse üksikema. Glafira poja isaks oli Wehrmachti, tütre isaks Punaarmee ohvitser. Aga muidu oli ta igati aus ja tubli naine, oma tööd tegi eeskujulikult, tema pilt rippus mitu kvartalit järjest koloonia autahvlil. Pole vaja niisugust kaasatundmist, õige kaasatundmine väljendub hoolikas ravis, oli vastanud peaarst.

Glafira Kostenkolt oligi dr Muzanova nelja silma all – et varjata teiste eest oma teadmatust – küsinud: mis president, kes president, millest või kellest te räägite, õigemini sosistate? Oi, kuidas te ei tea, Ljudmila Konstantinovna!, oli vanemõde imestanud ning juhatanud peaarsti esimest korda läbi keerdkäikude rägastiku palati, õigemini kongi number 2490B juurde, patsient nr 12 juurde.

Tuli välja, et dr Muzanova territooriumil viibib patsient nr 12 ilma dokumentideta, ilma haigusloota, ilma toimikuta, ilma peaarsti teadmata. Tema tulek polnud kusagil registreeritud. Ta polnud isegi leivakirjas. Täielik hullumeelsus!

Ainult üks haige oli siin, suures koloonias veel numbriga nr 11 –, kes pidas ennast vanaks bolševikuks ja Lenini sõbraks (mitte Leniniks, vaid Lenini sõbraks!), kuid tema nimi oli teada, samuti olid raudkapis tema toimik ja haiguslugu.

Kaks aastat oli dr Muzanova esitanud järelpärimisi Tervishoiu Rahvakomissariaadi eri ametkondadele haige nr 12 kohta, ja ei mingit tulemust! Mis on ta kodanikunimi? Kust on ta pärit? Millised haigusi on tal varem diagnoositud? Ja kui teda oli enne ravitud, siis mil viisil? Ühelegi kirjale ei tulnud selget vastust, kaks korda siiski teatati, et kiri on edasi saadetud Riikliku Julgeoleku Komiteesse. Ja edasi jälle vaikus, vaikus. Dr Muzanova oli kange ja järjekindel naine, ta jätkas küsimustega mitmete asutuste pommitamist. Õigus ja õiglus peavad lõppude lõpuks valitsema! Teisalt oli dr Muzanova ise alustanud nr 12 haigusloo koostamist, seda alates nullist, kuigi oli kohe näha, et end presidendiks pidavat haiget on varem ravitud. Tänu hoolikatele veeprotseduuridele tuli sõna president nr 12 huulilt üha harvemini. Tervenemine oli silmanähtav.

Tagasi üles