:format(webp)/nginx/o/2019/05/16/12169602t1h738e.jpg)
Laura-Kristiina Valdson tutvustab oma blogis noore Iiri kirjaniku, Sally Rooney esimest romaani «Vestlused sõpradega».
Raamatusoovitus: kiire, aga mitte igav lugemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu keskendub peamiselt kahele väga iseteadlikule noorele naisele, Francesele ja tema parimale sõbrannale Bobbile, kes tutvuvad Melissa nimelise naisega ja tolle kena abikaasaga. Et Frances on kommunistlike ideedega, esindab nende kodu ja elu kõike seda, mida naine esialgu naeruvääristab. Lugu on edasi antud Francese pilgu järgi ja kujuneb kiirelt armunelinurgaks, kus noor naine õpib end tundma.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/16/12169597t1h1c1f.jpg)
Mul on raamatuga «Vestlused sõpradega» kahetised emotsioonid. Ühest küljest oli tegu väga kiire lugemisega ning kuigi ma olin kohati peategelasest ärritatud, ei tundnud ma lugedes kordagi igavust. Raamatus oli väga palju noorele inimesele omast ebakindlust ja eneseteadlikkust ning enese väärtustamist teiste inimeste kaudu. Peategelasel on alaväärsuskompleksid, mis Nickilt heakskiitu saades ajutiselt kaovad. Dialoog oli küll huvitav, aga mõjus kunstlikuna. Kõigil oli öelda midagi ühiskonnas toimuva, kirjanduse ja ajaloo kohta. Järjest loobiti teravmeelsusi ja sügavamõttelisi kommentaare, mis ei vastanud ilmtingimata tegelaskujude hingeelu küpsusele. Noorte andekust kirjanikena oli korduvalt rõhutatud, kuid miks, sellest ma täpselt aru ei saanud. Ühest küljest on Francesel konkreetsed ideed ühiskonna ja maailmas toimuva vastu, teisest küljest väärtustab ta Nicki juures kõige rohkem tema vapustavat välimust. Minus tekitas peategelane nii palju küsimusi – kas ta on tänapäeva stereotüüpilise Instagrami-noore näidiskuju? Noore, kes väärtustab välimist ilu ja heakskiitu üle kõige? Kes väärtustab ideed intelligentsusest, mitte intelligentsust ennast?
Kindlasti on täiskasvanuks saamisest paremaid raamatuid (näiteks Adam Hasletti «Kui mind enam ei ole», mis puudutab pigem depressiooni teemat), kuid ajaviiteks ja ebakindluse üle mõtisklemiseks sobib «Vestlused sõpradega» suurepäraselt, sest tegu ei ole igavalt kirjutatud teosega. Keele kohta pole midagi halba öelda ja tõlge on hea, aga sügavam sisu jäi minu jaoks raamatust leidmata. Teisest küljest võib seda raamatut näha pigem irooniana.