Kahtlane, kas tervise nimel peab just tundide kaupa lumes mediteerima

Talisuplus.

FOTO: ED JONES / AFP/ Scanpix

Laura-Kristiina Valdson luges Scott Carney teost «Mis ei tapa» ja tutvustab seda oma raamatublogis ka teistele.

Scott Carney on uuriv ajakirjanik, kes on oma karjääri jooksul paljastanud mitmeid vaimseid gurusid kui petiseid, kuni ta kohtus Wim Hofiga. Jäämeheks kutsutud mees on väidetavalt suuteline kontrollima enda immuunsüsteemi, surudes maha immuunvastust tänu kindlale hingamismeetodile ja pidevale külmatreeningule. Esialgu skeptiline ajakirjanik sõitis Poola sooviga meest paljastada, andes talle siiski võimaluse. Ta proovis tema hingamismeetodit, milleks on sisuliselt kontrollitud hüperventileerimise, hinge kinni hoidmise ja sügava hingamise vaheldumine. Nendega reguleeritakse mingil määral hapniku ja süsihappegaasi sisaldust veres ja organites. Seejärel, peale hingamismeetodi tegemist, tehakse kätekõverdusi või muid keharaskusega harjutusi. Kusjuures korduste arv ehk sooritus peaks paranema.

FOTO: Raamat

Teine oluline osa Wim Hofi meetodis on külmatreening – tänu pidevale külmas olemisele, keskendunud hingamisele ja meditatsioonile suutis autor tundide kaupa lumes seista. Samuti ronis ta Kilimanjaro otsa rekordilise 28 tunniga, pool ajast olles vaid lühikeste pükste väel. Ühesõnaga, raamatus on palju sellist, mis tundus mulle üsnagi võimatu.

Kõige hämmastavam polegi otseselt Jäämees ise, vaid see, et ta on suutnud õpetada paljusid inimesi, kes väidavad et nende elu on paranenud. Et nende haigused on leevenenud. Samuti on raamatus palju julgeid väiteid selle kohta, et meetodit regulaarselt rakendades saab vähendada krooniliselt manustavate ravimite hulka poole võrra. Õnneks tunnistas ka autor, et kuigi mõju tervisele on ilmnähtav, siis haigusest päris terveks see ei ravi. Pigem on tegu sümptomite leevendamisega, see aga nõuab pikaajalist pühendumist. Kui ma varem arvasin, et tegu on heas mõttes üksikute geneetiliste friikidega, siis kontrolli oma tervise üle saab võtta igaüks… Siiski! Ma arvan, et see meetod pole kõigile.

Kui paljudel inimestel on aega võtta kolm tundi nädalas, et harjutada end regulaarselt külmaga, teha peaaegu iga hommik hingamisharjutust ja peale seda kätekõverdusi? Maailmas, kus kõigil pole aega või tahet regulaarselt trenniga tegeleda. Ning isegi, kui aega oleks, siis nagu iga asjaga, on vaja ulatuslikke teadustöid meetodi ohtude ja pikaajalise mõju kohta. Näiteks ei soovita Wim Hof kunagi teha hingamisharjutusi vees (kindlasti mitte ilma abiliseta), vaid turvaliselt põrandal istudes või lamades. Samuti soovitab ta igaks juhuks konsulteerida arstiga võimalike terviseprobleemide üle.

Toon näite enda kohta. Minule külmatreening ei sobi, sest ma sõna otseses mõttes ei kannata külma (tõenäoliselt haige kilpnäärme tõttu). See on muidugi vaid oletus. Ületalitleva kilpnäärmega üldiselt ei kannata kuuma ning alatalitlevaga külma. Igal korral kui end külma dušiga karastasin, olin järgmine päev nohus ja haige. Tõenäoliselt annan külmaga karastamisele veel paar võimalust, aga minu senine kogemus pole positiivne. Muidugi, suurem osa inimestel kilpnäärmega probleeme ei ole ja kerge karastamine mõjub üldiselt hästi. Hingamisharjutustega oli parem kogemus, sest tundsin end tõesti paremini. Nii et neid teen edasi ja uurin teisi harjutusi juurde.

Kokkuvõtteks on raamatus uurivale ajakirjanikule omaselt palju selgitusi erinevate meetodite ja võimalikele teaduslikele selgitustele nende taga. Samuti on palju juttu biohäkkimisest. Vaatamata osalisele skeptilisusele meetodi universaalse mõju osas ei hakanud mul lugedes kordagi igav. Näiteks oli huvitav lugeda pruuni rasva kohta, et kuidas sellest sõltub inimese võime hoida sooja ja vastu panna äärmuslikele temperatuuridele. Soovitan raamatut silmaringi laiendamiseks, aga vaevalt on olemas üks kindel viis, kuidas end haigustest terveks ravida. Üks asi on leevendus, mida annavad ka tervislikud eluviisid, hoopis teine asi tervenemine. Me saame enda tervise jaoks nii palju ära teha, aga kas selleks peab just tundide kaupa lumes mediteerima? Kahtlen.

Tagasi üles