Saa vahetult osa sellest, kuidas looming kandub ühest keelest teise

Doris Kareva.

FOTO: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Kirjandusfestivali HeadRead külaline Philip Gross (1952) räägib oma eesti juurtest ja esitab oma luulet, tema tekstide eestindused paneb kõlama Doris Kareva (1958), kes on kindlasti üks tuntumaid eesti luuletajaid ingliskeelses kultuuriruumis. Lugemine leiab aset teisipäeval, 21. mail kell 17 Eesti Rahvusraamatukogu 7. korruse humanitaarsaalis. Sündmuse pealkiri on pärit Doris Kareva luuletusest, mille ingliskeelse versiooni autor on Adam Cullen.

Mulluse aasta üks kirjandussündmusi Eestis oli kahtlemata Märt Väljataga koostatud ja tõlgitud «Väike inglise luule antoloogia» (Eesti Keele Sihtasutus, 2018), mis koondab endasse üle kahesaja luuletuse viiekümne kuuelt autorilt. Festival HeadRead soovitab tungivalt kõigil see raamat endale soetada ja teine eksemplar parimale sõbrale kinkida!

Koostaja pälvis oma töö eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna. «Väikse inglise luule antoloogia» ilmumine pole aga tähtis mitte ainult Väljataga tööde ja tegemiste kontekstis – igasugune tõlkimine lähtub laiemast ideest, et teos on seos, ükski kultuur ei asu vaakumis, ükski kultuur ei saa olla «puhas», vaid toimuvad pidevad ideede ülekanded, põrkumised ja põimumised, ühtesulandumised. Jäljed, millest hakkavad võrsuma lilled.

Kultuur on organism, millele on verevahetus möödapääsmatu. Kes teab, millises eestikeelses laulus või loos kõlavad kaasa Votele Viidemanni tõlgitud «Canterbury lood» või Paul-Eerik Rummo tõlgitud «Ahermaa»? Rahvusraamatukogu Euroopa Liidu keskuse algatusena on võimalus saada vahetult osa sellest, kuidas looming kandub ühest keelest teise, ühtaegu püsides ja muundudes. 

Philip Gross (1952) on inglise kirjanik ja luuletaja. Tema isa Juhan Karl Gross (1919–2011) oli eesti sõjapõgenik. Gross on varemgi Eestit külastanud, viimati 2011. aastal, kui ta käis siinmail õpetamas loovkirjutamist. Gross on kõrgelt hinnatud luuletaja, seda kinnitab tõsiasi, et tema Bristoli kanalist inspiratsiooni saanud luulekogu «The Water Table» (2009) pälvis maineka T. S. Elioti preemia. Ühtekokku on Gross avaldanud paarkümmend luulekogu, sageli paistavad tema kogumikud silma temaatilise terviklikkuse ja tundliku komponeeritusega. Sedasama on tajuda ka tema uuemates raamatutes: luulekogus «Love Songs of Carbon» (2015, «Süsiniku armastuslaulud») käsitleb Gross vananemist ja sedakaudu laiemat füüsilist eksistentsi või eksistentsi füüsilisust, mateeria ajalisust. Teos valiti 2016. aastal Walesi aasta raamatuks. Luulekogu «A Bright Acoustic» (2017, «Ere akustika») on aga poeetiline uurimus kuulamisest, nii looduslike kui tehislike häälte kaardistus. Eesti keeles on võimalik leida Grossi loomingut ajakirjast Vikerkaar (nr 7–8, 2009). 

Tagasi üles