Naised, kes elavad puuris

Surrogaatemad Indias.

FOTO: MANSI THAPLIYAL / REUTERS / Scanpix

Apollo võõrkeelse kirjanduse ekspert Liis Lehemets tutvustab inglise keeles lugejatele Joanne Ramose teost «The Farm».

Joanne Ramose romaan «The Farm» on asutusest nimega «Golden Oates», mis tegeleb surrogaatemade leidmisega oma väga rikastele klientidele. Lisaks surrogaatemade leidmisele pakub ta ka täislahendust, ehk siis emad jäävad kogu raseduse ajaks sinna asutusse elama, et neid ei ohustaks välised tegurid. Surrogaatemadeks on enamjaolt Filipiinidelt või Aasiast pärit naised, kes on läbinud intensiivse sõelumisprotsessi.

Raamat on mõeldud kui fantaasia ja düstoopia valdkonda kuuluv teos, aga tegelik sisu on väga lähedal reaalsele olukorrale Ameerikas, kus surrogaatlus ei ole keelatud ja seda saavad omale lubada vaid jõukamad.

Raamat keskendub neljale naistegelasele, saame hea ülevaate nende taustast ning põhjustest, mis on ajendanud neid sellist valikut tegema. Peategelane on Filipiinidelt pärit neiu, kelle ainsaks õlekõrreks on surrogaatlus, et oma alla aastase tütrega ellu jääda. Lisaks on kaks valgenahalist asendusema, kes tänu oma nahavärvile on eliitkohtlemise ja erihinnaga pakkumisel.

Läbi nende peategelaste jutustab autor väga huvitava ja paeluva loo ning vaatleb, kuidas me kõik oleme ära kasutatavad ning manipuleeritavad, kui vaid osata lugeda meie profiili. Lisaks on teoses tugeval kohal rassi- ja klassierinevused ning reproduktiivmeditsiini õigused.

Kuigi kõik naised on läinud sinna programmi vabatahtlikult ja saavad vaid parimatest parimaid toite ning teenuseid, tunnevad nad end seal nagu puuris. Iga nende liigutust jälgitakse, lisaks kuulatakse nende kõnesid ja monitooritakse meilivestluseid. Kõik see toimub seaduslikult ja naiste kirjaliku nõusoleku alusel, aga kui eetiline või õige see kõik on?

Ramos paneb mõtlema, et kas ja mis olukorras oleksime me valmis ohverdama mingi perioodi oma elust, et aidata kellelgi teisel last saada. Kas seda otsust mõjutaks teadmine, et lapse soovijad ise ei saa lapsi või lihtsalt ei soovi ise oma last kanda?

Tagasi üles