2013, Fletcheri vangla, Kanada. Felix on aastaid olnud Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht. Iga hea asi saab aga ükskord otsa ning mees vallandatakse, sest endine partner lööb talle noa selga. Felix tunneb muidugi talle tehtud ülekohut, tõmbub ühiskonnast täiesti eemale ning haub aastaid kättemaksu. Mees leiab endale töökoha vanglas. Nimelt asub ta kurjategijatele kirjandust õpetama ning parim moodus selleks on panna kriminaalid Shakespeare'i näidendeid lavastama. Felixi kursus osutub menukaks ning nende järgmist etendust plaanivad külastada mitu tähtsat meest, kelle hulka kuuluvad nii Felixi endine partner kui ka ülemused. Ta otsustab lavastada näidendi «Torm», mida ta festivali juhina kunagi lavastada ei saanud.
Alustuseks ütlen, et originaalnäidendit «Torm» ma lugenud ega lavalaudadel näinud ei ole. Muidugi ei pannud ma ka tähele raamatu lõpus olevat lühikokkuvõtet ning ka ise end sisuga eelnevalt kurssi ei viinud. Kirjutasin ka eelneva Hogarth Shakespeare'i raamatu «Hapu tüdruk» arvustuses, et parimad uusversioonid on need, mis pakuvad huvi ka siis, kui originaali ei tea. «Nõiasigidik» tegi seda ja andis minu arvates näidendi sisu suurepäraselt edasi. Ühel tasandil toimub peategelasega tänapäeva versioon «Tormist», teisel tasandil üritab ta näidendit vangidega tõlgendada. Just see õpetamine ning eri versioonide üle arutlemine on üks raamatu võlusid. Tekib lausa soov ise koos kurjategijatega näidendis osaleda.
Kahtlemata kõige geniaalsem osa raamatust on vangide vandumine. Nimelt on neil reegel, et võib kasutada vaid väljendeid parajasti lavastamisel olevast näidendist. Shakespeare kasutab igatahes palju mahlakamaid vandesõnu, kui tavapärased kehaosade nimetused.