«Järeldada, kas piltidel kujutatud lapsed on surnud, on vahel üsnagi keerukas»

Inimkolp.

FOTO: Cornwall Live / SWNS / Scanpix

Loe katkendit Elizabeth Macneali kvaliteetpõnevikust «Nukuvabrik». See on joovastavalt pinev lugu noorest naisest, kelle unistus on saada kunstnikuks, ning mehest, kelle kinnismõte ja omandihimu võivad tema maailma igaveseks hävitada.

Silas istub oma kirjutuslaua taga, peopesal turteltuvitopis. Keldris valitseb haudvaikus, kui mitte arvestada mehe aeglasi hingetõmbepahvakuid, mis sasivad linnu sulestikku.

Silas torutab töötades huuli ja lambivalgel pole ta sugugi inetu. Kolmekümne kaheksandal eluaastal on tal säilinud peatäis juukseid ja näha pole ainsatki hallinemise märki. Ta vaatab ringi, silmitseb seinu ääristavaid klaaspurke, kõik sildiga varustatud, täis sisse tehtud eksemplaride tursunud tompe. Pundunud lambatalled, maod, sisalikud ja kassipojad pressivad end anumate seinte vastu.

«Ära nüüd käest lahti rabele, sa väike põrguline,» pomiseb mees, võtab tangid ja pinguldab traati linnu küünistel.

Talle meeldib oma olenditega vestelda, mõelda välja lugusid, mismoodi nad tema lauale jõudsid. Olles kaalunud selle tuvi jaoks mitut kujuteldavat sündmustikku – kanalil pargaste tüütamine, Odyssey purjesse pesa tegemine –, jäi ta lõpuks ühe talle meeltmööda kujutluspildi juurde ja nõnda noomibki ta nüüd oma kaaslast tolle väljamõeldud harjumuse pärast kressimüüjaid rünnata. Ta laseb linnust lahti ja lind kükitab tardunult puust posti otsas.

«Valmis!» hüüatab mees, naaldub tahapoole ja lükkab juuksed silmilt. «Ja võib-olla on see sulle õppetunniks selle eest, et ürdikimbu tolle väikese tüdruku käest maha ajasid.»

Silas on selle tellimustööga rahul, eriti kui arvestada seda, et ta kiirustas viimaste etappidega, et töö hommikuks valmis saaks. Ta on kindel, et lind meeldib kunstnikule – nagu soovitud, on see justkui poolel lennul tardunud, tiivad moodustavad ideaalse V-tähe. Veelgi enam, Silas lõikab tehingust rohkemgi kasu, sest üks kollakaks tõmbunud purk tuvisüdametega sai täiendust. Väikesed pruunid pallikesed hõljuvad säilitusvedelikus, valmis soolapuhujatelt ja apteekritelt kenakesthinda sisse tooma.

Silas teeb töötoa korda, pühib tööriistad puhtaks ja sätib kohale. Ta on poolel redelil ja nügib luuki õlaga lahti, tuvi kaenlas, kui altpoolt kostab uksekellukese tiisikerkägisev helin.

Albie, loodab mees, sest kell on veel küllalt vähe, ning ta jätab linnu kabinetti ja tõttab läbi poe, mõeldes, mida laps talle toob. Poisi viimase aja saak on olnud üha nigelam – vaklu täis rotid, vanapoolsed kassid, kolbad puruks löödud, isegi pooleldi vankrirataste alla jäänud vigase küünisega tuvi. («Kui te vaid teaksite, härra, kui raske on, kui kaltsukaupmehed parima kraami ära napsavad …») Selleks, et Silase kollektsioon ajaproovile vastu peaks, vajab mees selle täiendamiseks midagi tõeliselt erakordset. Ta meenutab siinsamas lähedal, Strandil asunud kiratsevat pagariäri, mille täisterajahust saialahmakad ei kõlvanud muuks kui uksetõkisteks. Siis aga hakkas pagar, olles võlavangla lävel, maasikaid suhkrusiirupisse sisse tegema ja purgi kaupa müütama. Nõnda sai pood uue hingamise ja kogus kuulsust isegi linna turismibrošüürides.

Häda seisneb selles, et Silasel on sageli tunne, et ta on oma erilise ja ainulaadse eseme leidnud, aga siis lõpetab ta töö ja avastab, et teda painavad kahtlused, igatsus millegi enama järele. Patoloogidel ja kollektsionääridel, kellesarnaseid ta imetleb – haritud ja meditsiinivalla meestel, nagu John Hunter ja Astley Cooper –, ei tule eksemplaridest puudust. Silas on pealt kuulanud meditsiiniasjatundjate jutuajamisi, istunud kadedusest kaamena Londoni Ülikooli vastas asuvates joomaurgastes, kus need mehed hommikusi lahkamisi arutavad. Tal ei pruugi olla samasuguseid sidemeid, aga ühel päeval toob Albie talle kindlasti, kindlasti midagi – Silase käsi väriseb – tähelepanuväärset. Siis graveeritakse tema nimi mõne muuseumi sissekäigu juurde ja kogu tema töö, kogu tema vaev leiab tunnustust. Ta kujutleb, kuidas ta koos oma kalli lapsepõlvesõbra Flickiga kivitrepist üles sammub ja seisatab, kui nad silmavad marmorisse graveeritud nime Silas Reed. Neiu ei suuda oma uhkust varjata, tema käsi toetub Silase seljanõgususele. Silas selgitab, et ehitas selle kõik tema jaoks.

Aga tulija pole Albie ning iga koputus toob kaasa veel rohkem pettumust. Üks toatüdruk tuleb oma perenaise nimel, kes soovib kübara jaoks koolibritopist. Üks sametkuues poiss vaatab poes lõputult ringi ja ostab lõpuks liblikaprossi, mille Silas talle halvakspanuvärinaga müüb. Kogu selle aja jooksul liigutab Silas end vaid niipalju, et nende mündid koeranahast tengelpunga panna. Külastuste vahepeal veab ta sõrmega mööda ühtainsat lauset The Lancetis. «Kas-va-ja, mis ir-rutab os-ossossa navi…» Kellukese helin ja koputused on ainsad rütmid tema elus. Ülakorrusel asub pööningu-magamiskamber, allkorrusel tema pime kelder.

Nii tüütu, mõtleb Silas hädises poekeses ringi vahtides, et just kõige igavamad asjad on need, mis talle üüriraha sisse toovad. Rahvamasside kehv maitse on täiesti arusaamatu. Enamik kliente jätab tähelepanuta tõelised imed – sajandivanune lõvikolp, vaala kopsukelmest valmistatud lehvik, klaaskupli alla paigutatud ahvitopis – ja suundub otseteed ruumi tagaosas asuva liblikaliste vitriini juurde. Vitriin sisaldab kinaverpunaseid liblikatiibu, mille mees on paigutanud kahe väikese klaasplaadi vahele; mõned neist on kaelaehted, teised niisama välja pandud. Tobedad iluasjakesed, mida inimesed suudaksid ka ise valmistada, kui neil kujutlusvõimet oleks, mõtleb mees. Ainult kunstnikud ja apteekrid on need, kes maksavad kinni tema tegelikud huvid.

Ja siis, kui kell lööb üheteistkümnendat tundi, kuuleb Silas tasast koputust ja keldrikellukese nõrka kõlinat.

Ta ruttab ukse juurde. Seal on kindlasti mõni rumal laps, kellel on kulutamiseks vaid kahepennine, või kui tulijaks on Albie, on poisil kindlasti kaasas järjekordne neetud nahkhiir või kärnane peni, kes ei kõlba muuks kui hautise sisse pista – ja ometi hakkab Silase süda kiiremini põksuma.

«Ahaa, Albie,» ütleb Silas, kui ukse avab ja häält rahulikuna hoida püüab. Thamesi udu siugleb sisse.

Kümneaastane poiss vaatab talle otsa, suu kõrvuni. («Kümme, ma tian küll, härra, sest ma sündisin see päev, kui kuninganna Albertiga abiellus.») Tema ülemise igeme küljes turritab üksainus kollane hammas nagu võllapuu.

«Sain teile täna ühe värske olevuse,» lausub Albie.

Silas heidab pilgu umbtänavale, selle kipakatele majadele, mis meenutavad joodikute rivi, iga järgmine eelmisest rohkem ettepoole kaldu.

«Näita välja, laps,» ütleb Silas ja näpistab poissi lõua alt, et oma üleolekut näidata. «Mis see siis on? Megalosauruse esijalg või siis ehk merineitsi pea?»

«Praegusel aastaajal on Regenti kanalis merineitside jaoks külmavõitu, aga see teine olend – Mega-mistan’dongi – lubas teile põlve jätta, kui ära kõngeb.»

«Kui lahke temast.»

Albie nuuskab varrukasse. «Sain teile tõelise kalliskivi, millest ma ei loobu vähema kui kahe šillingi eest. Aga ma hoiatan kohe ette, see põle punane, nigu teile meeldib.»

Poiss harutab kotinööri lahti. Silase silmad jälgivad ta sõrmi. Välja pääseb pahvak õhku, lihajalt, magusalt ja roiskuvalt lehkav, ning Silas tõstab käe nina ette. Ta pole kunagi suutnud koolnute lõhna taluda; tema pood on puhas nagu apteek ja ta sõdib iga päev sütesuitsu, loomakarvatolmu ja haisuga. Ta korgiks meelsasti lahti pisitillukese lavendliõlipudeli, mida ta kannab vestitaskus, tupsutaks seda oma ülahuulele, aga ei taha poisi tähelepanu hajutada – Albie on heal juhul sama keskendumisvõimeline kui karihiir.

Poiss pilgutab silma, soputab kotti, teeb näo, nagu oleks see elus.

Silas manab huulile õõnsana tunduva naeratuse. Ta vihkab seda, kuidas see marakratt, see punaka jumega tänavajõnglane teda õrritab. See sunnib Silast endasse tõmbuma, meenutama, milline tema ise Albie-vanusena oli, kuidas ta savitöökojas raskeid märja portselani kotte tassis, käsivarred ema rusikahoopidest valusad. See sunnib teda mõtlema, kas ta tegelikult ongi üldse tolle elu seljataha jätnud – isegi praegu laseb ta sellel ühehambalisel võrukaelal end narritada.

Aga Silas ei ütle sõnagi. Ta teeskleb haigutust, aga jälgib toimuvat krokodillilikult kõõritades, nii et pilkumatud silmad reedavad ta huvi.

Albie irvitab ja eemaldab koti, tuues nähtavale kaks surnud kutsikat.

Vähemalt Silasele näib, et kutsikaid on kaks, aga kui ta käppadest haarab, märkab ta ainult üht turja. Üht kaela. Üht pead. Kolp on puruks.

Silas ahhetab, naeratab. Ta veab sõrmega mööda kolbalõhet, veendumaks, et tegu pole mõne trikiga. Tema meelest oleks Albie igati võimeline kaks koera nõela ja niidiga kokku traageldama, kui see talle mõne penni rohkem sisse tooks. Mees tõstab kutsikad üles, vaatab nende siluetti lambi taustal, pigistab nende kaheksat jalga ja selgroolülisid.

«See juba läheb, eks ole,» õhkab ta. «Oo jaa.»

«Kaks šillingit selle eest,» sõnab Albie. «Vähem igastahes mitte.»

Silas naerab, toob rahakoti lagedale. «Šilling ja jutul lõpp. Ja sa võid sisse tulla, mu töötuba vaadata.»

Albie raputab pead, astub põiktänavas kaugemale ja vaatab ümberringi. Üle poisi näo libiseb peaaegu hirmu meenutav ilme, aga see kaob peagi, kui Silas mündi tema peopesale poetab. Albie köhatab ja sülitab nördinult munakividele.

«Üks tühipaljas šilling? Tahad, et see poiss nälga sureks?»

Aga Silas suleb ukse ega tee järgnevast kolkimisest välja.

Ta toetub vastu vitriini. Ta vaatab alla, veendumaks, et kutsikad on veel alles – ja on, vastu ta rinda surutud, nii nagu lapsed nukke hoiavad. Nende kaheksa karvast jalga kõlguvad, pehmed nagu mutid. Kutsikad näevad välja sedamoodi, nagu poleks niigi kaua elanud, et esimene hingetõmme teha.

Lõpuks ometi on Silas otsitu leidnud. Tema sissetehtud maasikas.

/---/

Iris veab pöidlaküünega üle pisitillukeste seelikute õmbluste, valmis iga viimse kui kirbu lömastama. Ta sikutab üht lahtist niidiotsa ja teeb sellesse sõlme.

Kuigi on peaaegu lõunaaeg, pole tema perenaine proua Salter täna veel ärganud. Irise selja taga istub tema kaksikõde, pea õmblustöö kohal kummargil.

«Vähemalt kirpudeta. Aga ole niidiga tähelepanelikum,» ütleb Iris Albiele. «Terve linn on täis õmblejannasid, kes müüksid ka oma vastsündinud lapsed maha, et sinult tööots ära napsata.»

«Aga preili, mu õel on gripp ja ma põetasin teda öö otsa. Ma põle juba mitu päeva uisutama saand ja põle üldsegi õiglane, kui …»

«Vaeseke.» Iris vaatab ringi, aga tema õde Rose on töösse süvenenud. Neiu tasandab häält. «Aga sa pead meeles pidama, et proua Salteri näol ajad sa asju saatana, mitte naisega, ja tema pole õiglusest kunagi erilist numbrit teinud. Kas sa oled kunagi tema keelt näinud?»

Albie raputab pead.

«See on haruline.»

Albie naeratus on nii aval, nii teeskluseta, et Iris tahaks teda emmata. Poisi räpakad heledad juuksed, tema ainus kihv, tema nõeplekiline nägu: ükski neist asjust pole poisi enda süü. Mõnes teises maailmas oleks ta võinud sündida nende Hackneys elavasse peresse.

Neiu topib poisi kotti uue virna kangatükke, veendub, et Rose parajasti nende poole ei vaata, ja ulatab siis poisile kuuepennise. Ta plaanis selle eest uue paberilehe ja pintsli soetada. «Osta õele leent.»

Albie vahib münti kõhklevalt.

«See pole mingi trikk,» kostab Iris.

«Tänan teid, preili,» ütleb poiss, silmad mustad nagu nööpnõelapead. Ta kahmab mündi Irise käest, nagu kardaks, et neiu võib meelt muuta, ja lippab siis poest välja, tormates peaaegu otsa itaallasest väntorelimängijale, kes kepiga tema pihta sähvab.

Iris saadab poissi pilguga ja lubab endal siis välja hingata. Albie võib küll olla räpane marakratt, aga sellegipoolest jääb neiule arusaamatuks, miks poiss nii hirmsasti roiskumise järele lehkab.

***

Sihvakas Regent Streeti poeke on kiilutud kahe rivaalitseva kondiitriäri vahele. Peente korstnapragude tõttu levib proua Salteri Nukukojas pidevalt suhkrusiirupi ja kõrvetatud karamelli hõng. Vahel unistab Iris, kuidas ta sööb kompvekke, ploomimarmelaadi ja täiuslikke lainelise servaga koogikesi ja vahukoort ning ratsutab piparkoogielevantide seljas Buckinghami paleesse. Teistel puhkudel unistab ta, et upub paksu keevasse siirupisse.

Kui Whittle’i õed alguses proua Salteri juurde – kas see naine on abielus või on seda kunagi olnud, on Irise jaoks mõistatus – õpilasteks tulid, oli Iris salongist lummatud. Tema väändunud rangluud ja Rose’i rõugearme arvestades eeldas ta, et nad suletakse keldri panipaigaruumi. Selle asemel aga juhatati nad keset poekorrust asuva kuldilustustega laua juurde, kus huvitatud kliendid võisid nende tööd jälgida. Irisele anti värvipulbrid ja rebasekarvadest pintslid, millega nukkude jalgu, käsi ja nägusid kaunistada. Neiu muidugi teadis, et tööpäevad on pikad, aga ta imetles eebenipuust kummuteid, mis ruumi seinu ääristasid, riiulid pilgeni portselannukke täis. Siin oli ka soe ja valge, küünlad särisesid kuldsetes seinalühtrites ja nurgas seisis kamin.

Praegu aga, istudes laua taga oma õe kõrval, käes portselannukk ja kulunud pintsel, püüab ta kõigest väest haigutust tagasi hoida. Nii mõjub kurnatus, rõhuvam, kui ta eales ette kujutas, ja vabrikuski poleks nii palju rassimist olnud kui poes. Tema käed on talvekülmast punased ja lõhenenud, aga kui ta neid rasvaga määrib, libiseb pintsel tal käest ning mäkerdab nuku huuled ja põsed ära. Iris vaatab enda ümber, kummuteid, mis pole eebenipuust, vaid odavast mustaks värvitud tammest, küünalde kuumuse tõttu lühtritelt kooruvat kullavärvi ja seda, mis talle kõige vähem meeldib: üha kulunumat vaibalaiku seal, kus proua Salter iga päev ringi sammub, ja mis on nüüd hõredam kui perenaise juuksed. Kondiitriäride iiveldamaajav lõhn, õhuvaene ruum ja ainiti vahtivate nukkude read jätavad mulje, nagu oleks siin hauakamber, mitte pood. Vahel tuleb ette puhke, kui Irisel on raske hingata.

«Surnud?» sosistab Iris oma kaksikõele ja nihutab dagerrotüübi tema poole. See on väike pruunides toonides pilt pisikesest tüdrukust, kelle käed on kenasti nagu tuvikesed süles kokku pandud. Iris tõstab pea, kui proua Salter poodi siseneb ja ukse juurde istub, piibliselg raksumas, kui naine selle avab.

Rose üritab õde pilguga vaigistada.

See on Irise üks vähestest lõbudest, kuigi tekitab temas süüdlasliku tunde: oletada, kas lapsed dagerrotüüpidel on surnud. Põhjusel, mida ta seletada ei oska, eelistab ta teada, kas ta valmistab leinanukku, mis asetatakse lahkunud lapsukese hauale, või maalib ta mängukaaslast rõõmsale elavale lapsele.

Suurem osa proua Salteri sissetulekutest pärineb just nendest tellimustööna tehtud nukkudest. Praegu on talv ning külm ja tõved kahekordistavad nende töökoormust, nii et sageli venivad töötunnid kaheteistkümnelt kahekümneni. «See on arusaadav,» lausub proua Salter toonil, mida ta kasutab klientidega rääkides, «ja igapidi loomulik, et te soovite oma kallist lahkunut mälestada. Lõppude lõpuks, nagu öeldakse Pauluse kirjades korintlastele: «Me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.» Tema hing on läinud ja see nukk on sümbol maisest anumast, mille ta maha jättis.»

Järeldada, kas piltidel kujutatud lapsed on surnud, on vahel üsnagi keerukas, aga Iris on õppinud vihjeid ära tabama. Mõnikord on see lihtne. Laps näib magavat, ümberringi lilled. Maimukese selja taga võib olla silmanähtav tugi, isegi mõni teda hoidev inimene, kes on varjatud, mööbliks maskeeritud, või kui dagerrotüübil on ka teisi inimesi, on kõik kaadris olijad udused, välja arvatud laps, kes on täiuslikus tardunud selguses esile tõstetud.

«Elus,» otsustab Iris. «Tema silmad on udused.»

«Vaikust! Ma ei kannata lobisemist,» haugatab proua Salter ägedusega nagu äsja põlema tõmmatud tikk.

Iris kummardub ja segab pisut tumedamat roosat nuku huulte vahelise varju jaoks. Ta ei tõsta pilku, peljates pälvida proua Salteri näpistust, mis tabab harilikult küünarnuki pehmet sisekülge.

Tüdrukud istuvad päev otsa kõrvuti, õieti rääkimata ja liigutamata, ning teevad vaheaja vaid selleks, et süüa loomalihakastmest ja leivast koosnevat einet.

Iris maalib portselannägusid, kinnitab pealae aukudesse juukseid ja vahel, juhul kui lapsel on lokid, koolutab neid sütel kuumutatud rauaga. Rose’i nõel kerkib ja langeb samal ajal nagu viiulipoogen. Tema töö on lisada peenemaid, oskuslikumaid detaile lihtsakoelistele seelikutele ja pihikutele, mida aguliõmblejad öösiti valmistavad. Seemnehelmed, rüüsidega varrukad, šenilläärised, tibatillukesed hiire nina mõõtu sametnööbid.

Kuigi nad näevad välja äravahetamiseni sarnased, ei saaks kaksikud teineteisest erinevamad ollagi. Kui nad olid väikesed, peeti Rose’i neist kahest alati tõeliseks iluduseks, vanemate lemmikuks, ja Rose klammerdus selle teadmise nagu aarde külge. Irise kõver rangluu, sünnidefekt, mis sunnib teda vasakut õlga ettepoole hoidma, äratas ões kaitsvat heatahtlikkust, mis Irisele vaid vahetevahel närvidele käis. («Tead, ma pole invaliid,» oli tal kombeks nähvata, kui Rose pakkus, et kannab mis tahes pakke ise, ja sammus edasi, just nagu ootaks, et Iris end talle sappa haagib.) Oli ka nägelemist, nad vaidlesid õhtusöögilauas suurima kartuli pärast ja selle pärast, kes jaksab kauem keksida ja ilusamini kirjutada. Nad võisid teineteist varmalt õelusega kostitada, sest teadsid, et igale tülile järgneb leppimine: käed-jalad läbisegi istusid nad kamina ees ja maalisid mõttes kujutluspilte oma välja mõeldud poekesest nimega Flora, mille riiulid on tulvil lilledega ehteasjakesi, seinavaasid täis iiriseid ja roose.

Aga kui õed said kuusteist, nakatus Rose rõugetesse, mis oleksid peaaegu tema elu nõudnud. Nähes tihedat mädavillide löövet oma näol ja kehal ning pimedaks jäänud hämust vasakut silma, soovis ta, et olekski surnud. Peagi tekkisid ta nahale kraatritaolised armid, mis tõmbusid lillaks, sest lõputu kratsimine ei mõjunud neile hästi. Rose’i jalad olid armilohkudega kaetud. «Miks mina? Miks mina?» halas ta ja sisistas siis, ainult üks kord, sosinal, nii et Iris juurdles, kas ta ehk kuulis valesti: «See oleksid pidanud olema sina.»

Nüüd, kahekümne ühesena, on nende juuksed ikka samasugused tumedad kastanpruunid, aga Rose kannab enda omi nagu patukahetseja, ettepoole rippu, varjamaks rõugearmilisi põski nii palju kui võimalik. Irise juuksed on pihani, punutud pikaks ja tihedaks palmikuks, tema nahk just nagu pilkeks sile ja valge. Nad ei naera enam koos, ei sosista enam saladusi. Nad ei räägi oma poekesest.

Mõnel hommikul näeb Iris ärgates, kuidas õde piidleb teda pilgul, mis on nii ilmetu ja külm, et ajab Irisele hirmu nahka.

***

Iris tunneb, kuidas tema silmalaud hakkavad kinni vajuma, rasked, nagu oleksid nende külge tinast vihid õmmeldud. Proua Salter tegeleb kliendiga, hääl meloodiline ümin.

«Iga tellimusega tegeldakse ülimalt hoolikalt – puhas portselan põhjapoolsetest tehastest – me oleme omamoodi perekond – tõesti, nii ausad tüdrukud, üldse mitte sellised lärmakad tanuparseldajad nagu nood seal Cranbourne Alleyl – häbitud tegelased, viimne kui üks …»

Iris surub endale küüned reide, et ärkvel püsida. Ettepoole vajudes mõtiskleb ta, kas mõni silmapilk und oleks tõesti nii hirmus …

«Jumaluke, Rosie,» sosistab ta sirgu võpatades ja hõõrub käsivart. «Ime, et sul selliste küünarnukkide juures üldse nõela vaja läheb.»

«Kui proua Salter oleks näinud …»

«Ma ei suuda seda taluda,» sosistab Iris. «Ei suuda.»

Rose vaikib. Ta näpib haavakoorikut oma käel.

«Mida sina teeksid, kui me siit pääseksime? Kui me ei peaks …»

«Meil on vedanud,» pomiseb Rose. «Ja mida muud sina teha saad? Jätad mu siia, hakkad lõbutüdrukuks?»

«Muidugi ei hakkaks,» sisistab Iris vastu. «Ma tahaksin maalida päris asju, mitte neid lõputuid portselansilmi, -huuli ja -põski ning … võeh.» Endalegi märkamatult tõmbab ta käe rusikasse. Ta lõdvendab sõrmi, püüab mõelda valule, mida ta oma õele põhjustab. Aga Iris polnud õe haiguses süüdi, ent ometi karistatakse teda selle eest iga päev, jäetakse ilma igasugustest lembetunnetest. «Ma ei talu siinset elu, seda emand Saatana koobast.»

Poe teises otsas pöörab proua Salter teravalt pead nagu öökull. Kortsutab kulmu. Rose võpatab ja torkab end nõelaga.

Uks paugatab tuule käes. Iris pingutab silmi, et läbi räpaste aknaruutude välja vaadata. Ta näeb mööda veerevaid tõldasid ja kujutleb nende sisemuses nagu kookonis istuvaid daame.

Ta hammustab huulde, raputab välja natuke sinist pulbrit ja kastab pintsli jälle veepudelisse.

Tagasi üles